Kuigi Eestis on eriolukord, siis see ei takista joodikuid rooli istumast. Võrreldes möödunud aasta sama ajavahemikuga on politsei roolist tabanud 28 kriminaalses joobes juhti rohkem. Ehk siis - möödunud aasta 12. märtsist kuni 13. aprillini tabas politsei roolist 245 kriminaalses joobes juhti, sellel aastal samal ajavahemikul aga lausa 273.
Kokku on joobes juhte vastavalt 546 möödunud aastal-ja 476 sellel aastal - jutt endiselt eriolukorra ajavahemikul tabatuist. Aasta algusest alates tabati möödunud aastal 1637-ning sellel aastal 1687 joobes juhti. Seega, roolijoodikuid on liikluses rohkem.
Nagu tõdes politseimajor Sirle Loigo, siis jah - joobes juhtide üldnumber pole drastiliselt tõusnud, kuid selle numbri sees on tõusnud kriminaalses joobes juhtide osakaal. “Väikene langus üldarvus on tulnud eelkõige nende juhtide pealt, kes on roolist tabatud nö jääknähtudega. Neid me enam nii palju ei taba ja kindlasti on üks põhjus see, et eriolukorra ajal ei tehta viiruse leviku peatamiseks “Kõik puhuvad” reide,” viitas Loigo.
Teine põhjus on see, et jääknähtudega juhid paistavad liikluses vähem silma ning kaaskodanikud ei oska neid seepärast märgata ning neist politseile teada anda. “Optimistlikult usun aga, et neid inimesi (jääknähtudega rooli istujaid) ongi vähem liikluses. Paljud töötavad kodukontoris ja kui eelmisel õhtul on alkoholi tarbimisega liiale mindud, siis ei pea nad praegu hommikul tööle minema. Seetõttu on jääknähtudega sõitmist loodetavasti vähem,” ütles Loigo.
Iga joobes juht on liiga palju ja kuigi kriminaalses joobes rooli istunute kasv ei tundu väga suur - nagu öeldud, eriolukorra ajavahemikus on neid tabatud 28 inimese võrra rohkem kui möödunud aastal samal ajal - tuleb Loigo sõnul arvestada aga sellega, et langenud on ka liiklustihedus.
Maanteeamet analüüsis ja võrdles liiklusmahtude muutust kriisieelse ajaga, et näha kuidas mõjutavad eriolukorra piirangud riigiteede liiklussagedust. Märtsi viimasel päeval andis amet teada, et Eesti teedel on liiklussagedus langenud keskmiselt 28%, kuid kaubaveo sagedus on jäänud samaks. Ligi sajas loenduspunktis läbiviidud loenduste tulemuste analüüs näitas, et kõige rohkem on vähenenud sõiduautode arv (33%). Veoautode ja autorongide arv on jäänud samaks võrreldes enne eriolukorda olnud näitajatega.
“Seega, kui vaadelda ka neid numbreid, siis on kriminaalses joobes juhtide osakaal liikluses suurem kui enne eriolukorda. Võimalik, et põhjus on ka see, et eriolukorra ajal tarbitaksegi rohkem alkoholi,” tõdes Loigo.
Huvitav on ka see, et kui varasematel aastatel jäi alkoholitarbimine pigem pühade ja nädalavahetuste aega, siis nüüd juuakse Loigo hinnangul rohkem ka tööpäevadel. Näiteks eelmisel aastal tabas politsei kevadpühade ajal roolist 98 alkoholi tarvitanud juhti, sellel aastal 73.
Joobes juhtide süül on sellel aastal (arvestame taas eriolukorra ajavahemikku) põhjustatud 18 liiklusõnnestust rohkem (numbrid vastavalt 39 ja 57), hukkunute arv on sama -1, vigastada on saanud aga kuus inimest rohkem. Kui vaadata numbreid aga aasta algusest alates, on sellel aastal joobes juhi süül hukkunud kolm inimest rohkem. Loigo viitab, et see arv suurenes Saaremaa liiklusõnnetuse tõttu, kus roolijoodiku süül hukkus kolm inimest.
“Oleme pikalt rääkinud, et roolijoodikute probleem on liikluses suur. On otsitud lahendusi, kuidas olukorda parandada. Alati jõuame selleni, et väga oluline on ravi, ravivõimekuse tõstmine. Üheks programmiks on “koju” programm. Me võime joodikult kõik ära võtta - auto, load, teda trahvida ja vanglasse saata aga seni, kuni ei ravita tema alkosõltuvust, ei muutu midagi. Ta tuleb vangist välja ja joob edasi. Kõik need joobes juhid teavad, et tegevus on vale aga nad ei oska sellest ringist välja tulla,” nentis Loigo.
Loigo peab eriolukorra ajal väga oluliseks ka kogukondlikku järelevalvet. Enamasti, kui inimene läheb alkoholiga pahuksisse, märkavad esimesena probleemi lähedased, töökaaslased, sõbrad. “Sageli inimesed ei taha teatada, kui nende lähedane on purjus peaga rooli istunud. Mõeldakse, et loodetavasti saab ta oma käigu tehtud, midagi ei juhtu ja ta ei jää vahele. Probleem olekski justkui lahendatad. Mina usun aga sellesse, et kui inimene on kukkumas, vajab ta abi, mitte päästmist. Tal on vaja abi, et ta saab oma alkoholiprobleemi osas abi. Mitte seda päästmist, et ta oma sõidu tehtud saaks ilma politseile vahele jäämata,” leidis Loigo.
Narkojoobes juhtide arv pole Loigo sõnul eriolukorra ajal tõusnud. “Eks roolijoodikute number seisab ka aastaid paigal, neid on keskmisel 7000-8000 vahel. Seega, numbrilised kõikumised pole suured, aga meil on hulk inimesi, kes on alkohoolikud ja seni kuni me neid ei ravi, jääbki see arv meil sarnaseks. Meil pole probleemiks roolijoodikud vaid joodikud roolis. Sellest saab kõik alguse,” tõdes Loigo.
Roolijoodikute tüüpilised vabandused on aasta-aastalt samad: tegin saunas kaks õlut. Aga väga sagedasti ütlevad selle sama vabanduse ka purupurjus inimesed. Kus meil küll sellist õlu müüakse, mis tekitab ka 12 tundi hiljem vähemalt promillise joobe, küsib Loigo.
Laias laastus pole Loigo sõnul siiski üheltki roolijoodikult oodata mõistlikku vabandust, miks ta teo on toime pannud. Kriminaalses joobes inimene kindlasi ei kalkuleeri, kas ta jääb rooli istudes vahele või mitte. “Siin aitabki kõige enam kogukondlik järelevalve. Kõige parem, kui iga silmapaar liikluses kaasliiklejaid jälgib ning kahtlasest juhist märku annab ja aasta-aastalt seda järjest enam ka tehakse,” tõdes Loigo.
Eelmisel aastal anti häirekeskusele teada ligi 10 000 joobekahtlusega juhist. Näiteks on lisaks lihtsalt kahtlase sõidustiiliga inimesele antud politseile teada ka juhist, kes ristmikul foori taga magab, pea roolil. “Aga mul on olnud ka juhus, kus Paldiski maanteel üht autot peatades ja selle ust avades kukkus inimene rooli tagant sõna otseses mõttes tänavale. Alguses ehmatasin, et nüüd on surnud aga tegelikult oli ta väga purjus,” meenutas Loigo.
Kiiruse ületamisel ja roolijoodikutel Loigo suurt vahet ei tee - mõlemad tegevused on ühte moodi ohtlikud. “Ja lõpuks on ju kiirus see, mis tapab. Liiklusõnnetused juhtuvad mitme erineva asja koosmõjul, kuid tagajärgede raskus sõltub kiirusest. Seega ei saa öelda, et üks oleks teisest vähemohtlikum. Ma loodan, et ühel hetkel suhtub ühiskond sama taunivalt ka kiiruseületajatesse nii, nagu ta täna suhtub roolijoodikutesse. 20 aastat tagasi aktsepteeriti suuresti ka veel ju purjus peaga sõitmist,” meenutas Loigo.
Kiiruseületajate tabamisel aitab politseid mobiilne kiiruskaamera. Loigo sõnul on need maksimaalses mahus tööle pandud. Üheks põhjuseks ka see, et viia kontakt inimesega miinimumini - mobiilse kaameraga kiiruseületamise fikseerimisel juhti ju ei peatata. “Mobiilse kaamera peal ei tööta politseiametnikud, viimased on hõivatud eriolukorrast tingitud ülesannete täitmisega. Igal juhul on mobiilsed kaamerad praegu efektiivne ja hea moodus kiirust kontrolli all hoida,” ütles Loigo.
Mobiilset kaamerat koroonaviirus ei murra ja vankumatu tinasõdurina tabab ta iga päev keskmiselt 250 kihutajat.
Teravaks teemaks on kogu selle hooaja vältel olnud politsei jaoks ka kaherattalised sõidukid - jalgrattad, mootorrattad. Aasta oli tavapäratu, talv oli soe ja lund sisuliselt polnud. See tingis aastaringse jalgrattaga sõitmise. “Ja eks see kajastub ka numbrites - kui eelmisel aastal oli tänase seisuga juhtunud 13 jalgratturiga liiklusõnnetust, siis praegu on neid 36. Mootorratturite puhul on need numbrid vastavalt 4 ja 18.”
Jalgratturite hulgas sagenesid libedaga kukkumised teel, sõitsid üksteisega või jalakäijaga kokku. Mootorratturite puhul on Loigo sõnul täheldada aga sõiduvead. Kukutakse või sõidetakse teelt välja. “Kuigi asfalt tundub kuiv ja ilm ilus, siis valitud rehv ei haaku ikkagi asfaltiga. Seega tuleks ikka jälgida, mida rehvitootjad on soovitanud,” viitas Loigo.Tema sõnul tule ka jalgratturitel arvestada, et kergliiklusteel peaksid nad liikuma jalakäija kiirusega. “Jalakäia ei kuule, seal on ka väikesed lapsed, kes võivad ratturile ette astuda,” märkis Loigo.
