„Praegune olukord juba seitsmendat päeva analüüside põhjal stabiilne. Numbrite algus näitab, et oleme algusjärgus levikule saanud jaole, pilt on stabiliseerumas,” sõnas terviseameti esindaja reedesel pressikonverentsil.

See saadab justkui sõnumi: suurem tervisekriis ongi juba taandumas. Kas tõesti? Kas me saame neid testimise numbreid vaadates üldse reaalse olukorra, viiruse leviku kirjeldamiseks arvestada, kui suurem osa teste, üle kahe kolmandiku, on tehtud ajal, mil keskendutakse kitsalt riskirühmale (vt ajakava loo lõpus)?

Mitu juhtivat eksperti on WHO suunitlustele viidatest rõhunud just sellele, et teste peab tegema rohkem. Testida-testida-testida! Valitsus on lubanud, et uuel nädalal saab olema võimekus teha tuhat testi päevas. Siiani on Eesti "rekord" 417.

Testima peab rohkem, aga sihipäraselt!

Üks, kes terviseameti testimist kritiseeris, oli viroloog, Tartu ülikooli professor Andres Merits: mitte ainult riskirühma, vaid kõiki sümptomitega inimesi peab testima.

"Riskirühma testimine ei ole vale. Aga on olemas kaks riskirühma: kõigepealt need, kelle jaoks viirus kujutab riski, kellest terviseamet räägib: eakad, krooniliselt haiged jne. Teised on riskirühm, kes teadmatusest võib viirust levitada. Ehk need, keda ei testita. See on väga suur risk, mida WHO ütleb, et ei tohi ignoreerida," sõnab Merits.

Ta lisab, et üldiselt on Eesti saanud testide tegemisega (kui vaadata suhtarvuna elaniku kohta) hästi hakkama, kuid peaks saama paremini.

"Meil on praegu radaripildilt väljas võimalik, et 80% viiruse kandjatest. Küsimus ei ole selles, et „me ei suuda testida”. Meil on võimekust, järgmisest nädalast väidetavalt 1000ks testiks päevas. Ma olen ka selline hamstri-tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks mingi varu kuskil olemas: sest alati võib asi halvemaks minna. Teisest küljest: kulutades ära need varud või suure osa nendest – kas me suudame äkki ära hoida veel ühe karja raskeid juhtumeid, ni et meil ei lähe neid varusid üldse vaja? Raske öelda. Et otsustada, on vaja andmeid. Et informaatikud saaksid öelda midagi. Ja selleks muu hulgas on vaja teha teste. See on prioriteet nr 1 – tagada see võimekus."

Tartu ülikooli bioinformaatika professor, akadeemik Jaak Vilo rõhutab, et testimise puhul tuleb kindlasti lähtuda testi eesmärgist. „Riskirühmade diagnoosimine on kõige vajalikum, kuid töökindlalt saab seda eeldatavalt teha vaid sümptomitega patsientidele. Ja mingil hetkel on vaja teha ka mitu kordustesti, et kinnitada inimeste võimalik tervenemine. Seega, testimise võimekust tuleks kindlasti kasvatada. Kuid samas järgida võimalikku eesmärgistamist,” ütles ta.

Kõigile testi tegemine pole lihtsat mõttekas esiteks selle pärast, et tuleb palju valesid tulemusi. „Lihtsalt masstestimise puhul on korduvalt juhitud tähelepanu, et ilma sümptomiteta inimeste negatiivne test ei suuda välistada, et ta siiski on juba haigestunud ja hakkab kohe ka nakkust edasi levitama,” selgitab Vilo.

Kõigi testimist ei pea õigeks ka Merits. "Viirusetõrjeks ei ole ka mõttekas liiga palju teste teha. Kõiki soovijaid ei ole mõttekas testida. Näiteks olukord, kus eile olin kontaktis inimesega, kes oli lihtsalt kontaktis inimesega, kel oli veider enesetunne – selle pealt tehtud test ei ole informatiivne. Testimine perearsti soovitusega – see on õige mõte, aga siis tuleb tagada, et perearsti soovitus on kättesaadav 24/7. Viirusel ei ole nädalavahetust!"

Kiirtestid – asendamatud töövahendid viiruse leviku analüüsis

Tallinna tehnikaülikooli biotehnoloogia professor ning toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse eestvedaja Raivo Vilu on senise testimise osas väga kriitiline. "Saamatu tegevus on testimine siiani olnud. See on täielik jama,” ütleb ta otse ja lisab, et sama võib öelda ülejäänud Euroopa ja USA kohta.

Tema sõnul on senini kriisiga kõige paremini hakkama saanud Lõuna- Korea, keda ka Eestile eeskujuks võtta. Korealased võtsid kasutusele kiirtestid ja tegid väga kiiresti ca 20 000 testi päevas, kasutasid mobiilset positsioneerimist - sellega nad said selge pildi ette, selgitab Vilu.

Ja kiirtestimist soovitaks ta ka Eestis. Meil seni on tehtud PCR meetodiga testi, mis määrab viiruse pärilikku ainet, kiirtestid on verepõhised, näitavad, kas viirust on veres olnud nii palju, et tekivad antikehad.

Kuid kiirtestidega on üks mure: nad võivad kergesti anda valepositiivseid või valenegatiivseid vastuseid.

Andres Merits selgitab lisaks: "Enamikud kiirtestidest määravad viirusevastaseid antikehasid veres, neil on ajaline varieeruvus. Covid-19 infektsiooni peiteaeg on 4-5 päeva, variatsioon 2-14 päeva. Praktiline immunuloogia ütleb: antikehade tekkimine, nii et neid oleks arvestatavas hulgas, võtab aega nädal ja pisut peale. Nii jääb sisse auk selles, millal inimene muutub ohtlikuks viiruse levitajana ja selle hetkeni, kui test annab positiivse tulemuse."

Vilu ütleb, et sellest probleemist saab üle vaadata, tuleb teha kordusteste. "Ühel juhul saame ühe testiga vale tulemusega, aga kui teeme 3 või 5 katset ja arvutame keskmise, see näitab juba objektiivsemat pilti," sõnab ta. Kiirteste võiks tema sõnul lasta kindlate juhiste järgi inimestel endil teha.

Kui PCR testide puhul on ka juttu olnud otsa saamisest, siis kui palju kiirteste reaalselt olemas on? Vilu sõnul sellega probleemi ei ole, neid pakub juba praegu paar firmat müüa, ühega neist on ta ise ka seotud.

"Kui tahate saada ettekujutust, kui palju inimesi on tegelikult nakatunud, siis lõppkokkuvõttes tuleb teha just see veretest - sealt saab selle info, et inimene on põdenud viirust, sest antikehad on inimesel veres," lisab ta.

Merits leiabki, et kiirtestidel on oma koht just hilinenud diagnooside panemisel või kinnitamine paraneva inimese puhul. "Kujutame ette, et mu abikaasa näiteks turtsub ja aevastab, tal on selge nohu, aga muid covid’i sümptomeid ei ole. Kui ta peab otsustama, et kas minna tööle ja ei tea, kas tal oli covid või ei olnud," räägib ta.

"Hiljem, kui me tahame aru saada, kui laialt koroonaviirus tegelikult levis – ja seda teadmist läheb meil väga varsti vaja – selleks on kiirtestid asendamatud töövahendid. Nad võimaldavad dokumenteerida viiruse infektsiooni 2-3 kuu pärast. Me ei saa üks ühele rajaneda teiste riikide kogemusele, meil on vaja enda arusaamu: mis juhtus, kus juhtus ja mis läks valesti."

Mis edasi?

Terviseameti viimaste päevade statistikast nähtub, et järjest testide arvu suurendatakse, valitsus välja öelnud, et testimisvõimekuseks saab 1000 testi päevas.

Kuid ainult testidest viiruse leviku tervikpildi loomiseks ei piida. „Praegu proovime luua teaduslikku võimekust hinnata levikut erinevate kaudsete meetodite abil. Vastav info on kriisimeeskonnale kättesaadav,” sõnab bioinformaatik Vilo.

„Kuna teistes riikides on nakatunute koguarvud palju suuremad ja nad on meist mõned nädalad ees, siis tuleviku ennustamiseks oleks vaja globaalselt võrreldavaid andmeid sealt. Eesti kohalikud andmed on ses mõttes veel nii "lühikesed" ja arvuliselt napid, et nende järgi ei saagi kogu tulevikku ennustada. Kuid teiste riikidega võrdlusest joonistuvad välja vajalikud üldised taustamudelid,” selgitab ta lähemalt.

„Mitmed mudelid on rahvusvaheliselt avalikustatud, et nendega saab igaüks "mängida". Need räägivad kõik ühte ja sama keelt – ilma karmide meetmeteta ei suuda ühegi riigi tervishoiusüsteem kriisiga hakkama saada. Seega, meetmete eesmärk on säästa meditsiinisüsteemi ja sellega elusid. Ning osta seda kallist aega, et maailmas jõutaks välja mõelda ja testida erinevaid meetmeid ravi paremaks korraldamiseks.”

„Kunagi jõutakse ka vaktsineerimisstrateegiateni, et ennetada suuremaid probleeme. Kuid väga pikaajalist plaani maailmas veel kellelgi olemas ei ole. Me ei tea, kas see pandeemia on siin, et jääda, ning kui jääb meie hulka pikaks ajaks, kuidas seda siis ohjeldada. Aga iga asi omal ajal. Hetkel on tähtsad lähinädalad ja -kuud,” rõhutab Vilo.