Valitsusliitu kuuluv Isamaa on Eesti-Vene piiri ja piirilepingu küsimuses omadega nii sassis, et partei esindajad suudavad mõnetunniste vahedega ajada küsimuses risti vastupidist juttu.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder teatas äsja ERR-ile antud pikas intervjuus, et praegune piirileping on vastuolus Eesti rahvuslike huvidega ning valitsus peaks nõudma Venemaalt uute piiriläbirääkimistega pihta hakkamist.

„Mina ei kuulu nende tarkade diplomaatide ja ametnike hulka, kes kinnitavad, et paremat piirilepingut me ei saa, kui see, mis on praegu ette valmistatud," põrutas Isamaa esimees eile rahvusringhäälingus avaldatud intervjuukatkes.

See pani välispoliitikaga tegelevaid inimesi nähtavasti kohe ootama tänast Isamaa aseesimehest välisminister Urmas Reinsalu aastakõnet – kas valitsuselt on oodata suuremaid avanguid piiri suhtes, ehk isegi eelvaadet, kuhu Eesti territooriumiga liikuda tahetakse.

Läbirääkimiste plaani pole!

Reformierakondlasest pikka aega välispoliitikaga tegelenud riigikogulane Marko Mihkelson võttis teema kohta välisministrilt uurida.

Omaenda erakonna liidriga nõustumise asemel, materdas Reinsalu uute läbirääkimiste ideega mängimise mõtted korralikult maha.

„Küsimus sellest, et kas valitsusel on plaanis praegu seda revideerida ja esitada uus ettepanek piirijoone kulgemise osas Vene Föderatsioonile – ei, niisugust plaani ei ole,“ kõmmutas Reinsalu.

„Siin ei ole mingit segadust, valitsuse positsioon on selge ja kui see positsioon ei sobi kellelegi, siis jääb mul üle avaldada kahetsust,“ ütles minister, et asi ikka päris puust ja punaseks teha.

Välisminister kordas varem öeldut, et hetkel puudub valitsusel lihtsalt plaan Eesti ja Venemaa vahel allkirjastatud piirilepe uuesti parlamendile esitada. Sellega viitas ta valitsuskoalitsiooni olevatele erimeelsustele piirileppe üle, mistõttu ei ole üksmeelt sellega edasi minekus ja asi on jäetud nö surnud seisu.

Katkine välispoliitika

Piirileppe saatuse küsimus on üks teema, kus valitsuserakondade sisepoliitilised positsioneerimised jõuavad otsaga välispoliitikasse. Just sellist trendi kritiseerisid opositsioonierakondade esindajad oma pimemates sõnavõttudes välispoliitika aruteludel.

„Kui ühe väikeriigi sisepoliitika matab enda alla välispoliitilise järjepidevuse ja hägustab riigi rahvusvahelist kuvandit, siis geopoliitiliselt seismilisel alal asuvana on see oht kogu riigi julgeolekule. Eesti vajab igal ajahetkel tarka ja usaldusväärset diplomaatiat, sest meil lihtsalt on vaja liitlasi ja tubli annust ettenägelikkust,” seletas oma pikemas kõnes Mihkelson.

Mihkelsoni sõnul oleme paraku just praegu jõudnud Eestis olukorda, kus valitsuse osapooltel napib ühisosa meie välispoliitikas. „Nii katki pole meie välispoliitika veel kunagi olnud ja kui see pole oht meie julgeolekule, siis mis see on? Valitsuse osapoolte sisepoliitilise maiguga mängud teevad mõistliku ühisosa leidmise üha keerukamaks,” sõnas Mihkelson.

„Lääneriikide seas valitsevad segased meeleolud on omakorda innustanud Venemaad tugevdama revanšistlikku välispoliitikat. Teist maailmasõda puudutava ajaloo väänamine teenib muuhulgas just seda eesmärki. Eesti ja teised Balti riigid on siin hübriidse iseloomuga rünnaku sihtmärgid, mis sunnib meid erilisele valvsusele ja nõuab rahvuslike huvide tagamiseks koalitsiooni-opositsiooni piire ületava, meile alati edu toonud konsensusliku välispoliitika elluviimist,” märkis Mihkelson.

Sama mõtet väljendas ostside nimel esinenud Raimond Kaljulaid, kelle sõnul on valitsuse kohus tagada, et Eestil oleks selge ja ühtne välispoliitiline joon. „Meil ei saa olla kolme või enamat välispoliitikat. Valitsusel peab olema üks välispoliitika,“ lausus Kaljulaid

Paraku pole Kaljulaidi hinnangul valitsus suutnud ajada ühtset ja üheselt mõistetavat välispoliitikat, mis on teinud kahju Eesti julgeoleku- ja majanduspoliitilistele huvidele.