Julia Latõnina: Venemaale tuleb tsaar, aga ta ei tea isegi veel millise ametinimetusega
Vene opositsioonilise ajalehe Novaja Gazeta vaatleja Julia Latõnina kirjutab, et president Vladimir Putini välja pakutud põhiseaduse reformi sisu on äärmiselt lihtne: Venemaale tuleb tsaar ja tema nimi on kõigile teada. Milline on aga tsaari ametinimetus, pole ta veel ise otsustanud.
Putinil oli Latõnina hinnangul neli varianti.
1. Ühinemine Valgevenega. See oleks võimaldanud asutada uue riigi ja hakata lugema Putini ametiaegu otsast peale. Selleks variandiks valmistuti tõsiselt. Latõnina väitel oli ka gaasitoru Nord Stream 2 mõeldud Valgevene põlvili surumiseks. Aga Batka (Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka) järeleandmatuse tõttu on see variant praegu realiseerimatu.
2. Parlamentaarne vabariik. Venemaa tingimustes on sellel mitmeid saatuslikke puudujääke. Kõigepealt nõuab selline üleminek referendumit, aga praegusel ajal võib referendum kergesti igasuguse legitiimsuse kaotada seoses dokumenteeritud võltsimistega.
Selline lähenemine nõuab ka vähemalt formaalselt erakonna olemasolu, mida Putin juhiks, ja Venemaal sellist erakonda ei ole. Ühtsel Venemaal on pöördumatult pättide ja varaste partei kuvand.
Juba 2011. aastal tuli rahvas tänavatele loosungitega „Ma ei hääletanud nende lurjuste poolt. Ma hääletasin teiste lurjuste poolt.” „Aga mis saab nüüd, see tähendab pärast seda, kui Krimmi narkoos on üle läinud, pärast iga-aastast (mida iganes ametlik statistika ka ei räägiks) vaesumist, pärast äride laostumist, pärast läänest väljaheidetute tuska ja eliidi ebastabiilsusse kiskumist?” küsib Latõnina.
Mis juhtub siis, kui Ühtne Venemaa saab valimistel vaid 40% häältest, küsib Latõnina. Kuidas pärast seda valitsust moodustada? Kui aga võltsida see 70 protsendile, tullakse tänavale.
„Üleminek valitsemise parlamentaarsele vormile loob praegustes Vene oludes pinna selle jaoks, mida Kreml kõige rohkem kardab – Maidani jaoks. Selle sama „oranži revolutsiooni” jaoks, mis puhkeb valimiste otsese ja nähtava võltsimise korral,” kirjutab Latõnina.
3. Presidendi ametiaegade piirangu kaotamine. See variant on Latõnina sõnul meeldiv oma töökindluse tõttu, aga selle elluviimiseks tuleb taas läbida ebameeldiv referendum.
4. Jossif Stalini tee kordamine. Stalin ei olnud kunagi president, peaminister, kantsler, tsaar ega keiser. Ta oli ainult peasekretär. See oli küll kaalukas ametikoht, aga mitte esimene partei- ega riigihierarhias. Kui Trotski ja Zinovjev vaidlesid põhimõtete üles, rõhus Stalin kaadritele ning ustavate inimeste võrgustiku loomine võimaldas tal saada absoluutseks valitsejaks sekretäri tagasihoidlikul ametikohal, kirjutab Latõnina. Mitte kõik ei mäleta, et Nõukogude riigi formaalne pea oli 1930. aastatel vanaisa Kalinin.
Märksa lihtsam on korraldada referendum mitte kõigile selge ja vastuseisu tekitava presidendi ametiaegade piirangu kaotamise, vaid millegi hämara ja märkamatu üle. Näiteks kirjutada põhiseadusse sisse riiginõukogu või julgeolekunõukogu esimehe mõisted, kirjutab Latõnina. Nendega saab siduda personaalsed võimuhoovad ja valitseda.
Latõnina sõnul on sellel variandil Putini jaoks kaks positiivset külge.
Esiteks, saab vältida sellist kahjulikku ja ebameeldivat protseduuri nagu valimised. Riiginõukogu esimehe amet ei ole valitav, presidendi tulevad ja lähevad, riiginõukogu esimees jääb.
Teiseks on Putin ammu mõista andnud, et julgeolekuga tegeleda on tal kaugelt huvitavam kui majandusega. Põhjus on selles, et majandus on jonnakas asi – külmkapp televiisoriks ei muutu.
Julgeolekust võib aga seevastu kokku rääkida maad ja ilmad, näidata föderaalkogule multikaid rakettidest, rääkida fantastilisi lugusid sellest, kuidas Venemaa on relvastuse valdkonnas kõigist ette läinud ja ise seda ka uskuda, märgib Latõnina.
Latõnina usub, et Putin jääb. Kuidas Vankumatu Kalju ametit nimetama hakatakse, ei ole aga Kalju isegi veel otsustanud.
