ERISAADE | Ametnike vastu võitlev EKRE koondab võimu parteikontorisse. Suitsukatte all põlistatakse suurte ravimifirmade huvid
Delfi „Erisaate“ stuudios analüüsitakse selle nädala kuumi teemasid: lõpuks välja ujunud koalitsioonis ette valmistaud apteegireformi tagasikeeramise eelnõud ja EKRE tärganud võitlust tuuleenergia ärimeese poolt. Stuudios on Delfi ja Eesti Päevalehe ajakirjanikud Vilja Kiisler ja Vahur Koorits. Saadet juhib Raimo Poom.
Vahur Koorits kirjutas sel nädalal esimesena eelnõust, mille koalitsiooni erakonnad on riigikogus väidetavalt valmis saanud.
„Ringlemas on mitmeid eelnõusid, mis teeksid apteegireformiga mitmeid asju. Eile sattus meie kätte üks versioon, mis tühistaks selle apteegireformi ja jätaks asjad nii, nagu nad on praegu. Ehk siis hulgimüüjad saaksid apteegikette edasi pidada. Väidetavalt on aga ka teisi ringlevaid eelnõusid ja toimub selline diskussioon. Sotsiaalminister Tanel Kiik ja teised toetavad seda reformi nagu on praegu, kuid on teised, kes kardavad, et nende valimispiirkonnas paneks praegune reform apteeke kinni. Siis käib seal vaidlus selle üle ja mis välja tuleb pole selge,“ rääkis Koorits.
Vilja Kiisler leidis, et see diskussioon on kõik üks suur suitsukate ja asi on ikkagi otsustatud. „Ma ei näe ühtegi varianti, et Kiigel oleks võimalik väärikalt sellest lahkuda ja, et tema arvamus mõjutaks otsust, mis minu meelest on koalitsioonis juba üksmeelselt tehtud. On ilmne, et koalitsioonis on sündinud see otsust ravimite hulgimüüjate survel. Tegelikult kahel suurel hulgimüüjal on väga suur huvi see otsus saavutada. Kõik muu väidetav arutelu selle ümber on puhas suitsukate, koalitsioonis on see otsus sündinud.“
Kiisleri ja Kooritsa vahel sündis stuudios terav mõtevahetus selle üle, mida eelnõu endaga kaasa tooks. Kui Kiisler uskus, et sellega tsementeeritakse pikaks ajaks suurte ravimite hulgimüüjate võim Eesti turul, siis Koorits vaidles vastu.
„Eelnõus, mida mina lugesin, polnud otsest viidet, et paneme proviisorapteekide nõude uutele ja vanadele jäävad praegused nõuded. See oleks turu lukku pannud. Mina ei ole seda meelt, et apteek peab kindlasti proviisorule kuuluma, see võiks kuuluda ettevõttele kolm-neli-viis ja las nad siis konkureerivad,“ sõnas Koorits.
„Sa teed nalja!“ hüüdis seepeale Kiisler. „Mismoodi sa tuled turule, kus on suured ettevõtted juba ees! Proviisor on ju ka ettevõtja. Kui sa sisened turule, siis pead võitlema endast palju tugevamatega,“ jäi ta endale kindlaks.
Koorits pareeris kohe, et see on umbes sama küsimus, kuidas Lidl julgeb tulla võitlema Eesti toidukaubaturule, kus on suured ees.
Kiisler polnud sugugi võrdlusega nõus. „See on võrreldav ainult sellega, et Eesti turul on suured ketid ja ühtegi vväikest keldripoodi enam sisuliselt ei ole.“
Üksmeelele ei jõutudki, sest ka Koorits ei taganenud oma vaattest. „Ma ei väidagi, et apteek peab proviisorile kuuluma. Konkurentsiseisukohalt oleks hea, kui tuleks juurde veel mõni apteegikett, hulgimüüja. Jään skeptiliseks, et proviisor teeb asjad kuidagi paremaks.“
Saate teises pooles tuleb juttu sellest, et rahandusminister Martin Helme on hakanud väga suure innuga ajama tuuleenergiaäri asju, eriti toetaud vendade Sõnajalgade seisma pandud tuulikuarendust Ida-Virumaal
„Martin Helme valis taas poole ja valis ametnike vastu. Sellega andis ta ministrina signaali, et kui ametnikud järgivad seadusi võib olla halb,“ sõnab selle kohta Kiisler. Aga samas kutsub üles kõigis neis kaasustes väga hoolega vaatama, kus kohas ikkagi tõde asub.
Koorits peab aga sellist EKRE käitumist ikkagi murettekitavaks. „See on näide sellest, kuidas EKRE üritab parteikontorisse võtta hästi palju sellist võimu, mida seadused neile ei anna.“
Ta toob näiteid. „Nägime siin Mart Järviku juhtumis, kus minister käis kalatööstuses ringi ja otsustas silmaga peale vaadates, et siin listeeriat ei ole. Ja teist näidet, kus minister vaatab tuulikut ja otsustab, et see võib olla ikka ei sega signaalluuret, kui ta on 30 meetrit kõrgem. Ministritel pole kompetentsi hinnata selliseid spetsiifilisi asju. Selleks on ametkonnad, kellel on teadmised ja vahendid neid tehnilisi otsuseid teha. Kui tulemus on see, te kui minister otsustab, et sellele ettevõttele tehakse liiga aga teisele mitte ja talle võiks just saata inspektsioonid sisse, siis näeme võimu olulist koondumist parteikontoritesse, millega kaasneb korruptsioonirisk.“
