JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Sven Mikser: mida raskemini on meie seisukohad mõistetavad liitlastele, seda parem Venemaale
Mis teie viimased andmed on – oleme ikka veel NATO liikmed? Või oleme viimati Venemaale sõja kuulutanud?
Kahtlemata oleme NATO liikmed, oleme usaldusväärsed liikmed. Valitsuse liikmel ei ole mõtet paisata välja segaseid sõnumeid, kooskõlastamata positsioone. Diplomaatia on peen kunst. Keeruline öelda, mis ajendas Mart Helmet ütlema seda, mida ta ütles – võib-olla oli tegemist pahaaimamatu fabulatsiooniga. Soome ajakirjanikud soovisid rääkida julgeolekupoliitikast ja NATOst, ei suutnud tabada julgeolekupoliitiliste küsimustega vahetumalt tegelevaid inimesi – ja said mikrofoni ette inimese, kelle vahetute tööülesannete hulka see ei kuulu.
Vaevalt Mart Helme valetas, kui ütles: rääkisin, sest Soome ajakirjanikud küsisid. Tema motiivide üle aga võiksime siiski arutleda.
Siin on tuleb rääkida sellest, kuidas EKRE poliitikat teeb. Nad on tulnud eliidivastase jõuna, käremeelse, eliidikriitilise retoorikaga. Kui mõni naiivselt uskus, et võimule pääsedes muudavad nad ennast, siis minul ei ole sellist illusiooni kunagi olnud. Seda ongi põhjendamatu loota. Skandaalist skandaali sammumine kindlasti jätkub. Võimu teostamiseks ei ole neil Eestit muutvaid ideid, ammugi inimesi, kes oleksid pädevad neile sülle langenud ministeeriume juhtima. On inimesi, keda on saatnud korruptiivse maiguga skandaalid, on neid, kes on pidanud lahkuma ebakompetentsuse tõttu. On selge, et ka vagurat lollikest eliidikriitiline valija ei vaja.
Mart Helme ütles, et Eestil on koos Läti, Leedu ja eeldatavasti ka Soomega plaan B NATO kõrvale. Teie ütlesite, et selline jutt on ohtlik ja vale. Olge hea, põhjendage.
Ükski meie naaberriik ei tea sellise plaani koostamisest või olemasolust, ka mitte Mart Helme kolleegid valitsuses. Peaminister ja kaitseminister on ümber lükanud viite, justkui valitsuses oleks selline plaan arutusel või koostamisel. See oli konkreetne vale. Miks peaks valitsuse liige esinema välisajakirjanike ees vale- või tõendamata väidetega või lihtsalt mingisuguste väljamõeldistega, on küsimus Mart Helmele endale.
Tõepoolest, sellist plaani pole arutatud ei valitsuses ega naabritega. Mart Helme viitas alguses, et ajakirjanikud said temast valesti aru, ka see polnud tõsi. Aga vaatame nüüd teie väite teistpoolt: ohtlik.
Eesti on NATO liige. Eestis viibivad NATO kaitseväelased. Meie õhuturvet teostavad NATO liitlased, meil on kohal liitlaste maaväeüksused. Me saame aru, et NATO otsuste langetamise protsess nõuab poliitilist konsensust. Mis tahes stsenaariumi käivitamisel peavad kõik NATO liikmesriigid olema nõus otsustavalt ja adekvaatselt reageerima. Aga teiselt poolt teame, et liitlaste viibimine siin ka rahuajal suurendab meie julgeolekut ja vähendab tõenäosust, et mingid provokatsioonid aset leiaksid. Meie liitlased peavad ka rahuajal langemata poliitilise otsuse lähetada siia oma sõdureid ja lennukeid. Kujutame ette debatte liitlasriikide pealinnades, kus võivad olla nii poolt- kui ka vastuargumendid: nt lähetamisega kaasnevad kulud. Teatud ohustsenaariumite korral tuleb arvestada ka sellega, et kaasneda võivad ohud siia saabuvate sõdurite elule ja tervisele. Ja kui meie siis omalt poolt ütleme, et tegelikult ei usu me niikuinii, et NATO on valmis meid kaitsma, siis halvendame kindlasti oma positsiooni NATO suuremat kohaloleku taotlemise läbirääkimistel. See on kindlasti ohtlik.
EKRE poliitikud üritavad kõigis oma väljaütlemistes kahtluse alla seada reeglitepõhist multilateraalset julgeolekukorraldust, mis on Eestit erakordselt hästi teeninud ja võiks kindlasti edasi teenida vaatamata sellele, et meil on horisondil on ohupilvi.
Sinna tahakski jõuda. Mart Helmele võib ette heita paljugi, aga probleemidele, millest ta kõneleb, on tähelepanu juhtinud ka Eesti julgeolekuanalüütikud. Kuidas ikkagi peaks sellest rääkima omalt poolt partnerlussuhteid halvendamata, aga siiski sisuliselt?
Probleemid on täiesti olemas. Mikk Salu vist kirjutas, et keegi pole neid varem märganud, ja nüüd Mart Helme nägi, et kahetsusväärsel kombel on liitlasriikide vahel pinged.
Mikk Salul on omal kombel kahjuks õigus, sest...
Ei. Ma arvan, et ta vaatab täiesti vale asja. Loomulikult me oleme teadlikud. Minagi olen rääkinud sellest, kui kahetusväärsed on need pinged Atlandi ookeani eri kallaste vahel, olgu kliima- või kaubandusküsimustes või ka suhtumises mitmesse kriisipiirkonda ja seal toimuvasse: Lähis-Ida, Süüria, Iisraeli ja Palestiina konflikt jne. Kui pinged valitsevad parnterite vahel ühes poliitikaküsimuses, siis võivad nad üle kanduda teistesse. Kui üks liitlane otsustab suurtes julgeolekukriisides teistega konsulteerimata lahkuda või välja minna mingisugusele ofensiivile ilma seda liidritega kooskõlastamata, mõni NATO partner ostab relvasüsteeme riigilt, mida NATO on defineerinud omat põhilise väljakutsujana, siis need on täiesti reaalsed pinged.
Aga kuidas peaks selle üle arutlema?
Arutelu peab olema suunatud lahenduse leidmisele ja sellele, kuidas tugevdada NATOt ja liitlassuhteid – mitte mõtlema välja mingit hüpoteetilist plaan B-d, mida ei ole tegelikult olemas või arutatud. See viimane on põhiline, mida tasub Mart Helmele ette heita. See tekitab segadust meie julgeolekupoliitilises sõnumis.
Välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik on siinsamas stuudios öelnud: suur küsimus Eesti ja teiste väikeriikide jaoks on: kuidas valmistuda halvimaks? Mõttekäigu taustaks oli USA mõju teadlik vähendamine maailmas. Olge hea, vastake teie sellele küsimusele.
Kaks asja: üks on meie iseseisva kaitsevõime arendamine ja parandamine. Aga me peame arvestama, et oleme rahvaarvult sada korda väiksemad kui Venemaa, tuhat korda väiksemad kui Hiina. Meie iseseisval kaitsevõimel – isegi kui teeme kõik õigesti – on piirid. Seetõttu vajame liitlasi, kelle peale saame olla kindlad, kes ei ole meid valmis toetama mitte ainult taktikalistel kaalutlustel, vaid selle pärast, et nad näevad julgeolekuohte maailmas meiega sarnaselt, näevad kaitsmist väärivaid väärtusi meiega sarnaselt. Sellised on meie euroatlantilised liitlased – meie Euroopa ja Põhja-Ameerika liitlased.
Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles, et NATO on ajusurmas, siis ei pidanud keegi teda rumalaks, kuigi näiteks kaitseminister Jüri Luik viitas, et kahetsusväärselt kombel rõõmustas selle üle Venemaa. Sama heideti ette Mart Helmele – et kõik, mida ta räägib, on vesi Venemaa veskile. Kuidas peaks seda debatti siis pidama, et mitte Venemaad liigselt ärritada?
Prantsusmaal on esmased rahvuslikud julgeolekuhuvid defineeritud mõnevõrra teistmoodi. Prantsusmaa on ajalooliselt olnud Euroopa strateegilise autonoomia eestkõneleja. Pärast Brexitit saab Prantsusmaast Euroopa Liidu suurim sõjaline jõud. Nende meelest peaks Euroopal olema võime iseseisvalt läbi viia sõjalisi operatsioone, kui neid peetakse vajalikuks.
On see teie hinnangul hea või halb mõte?
See, et Euroopa panustab, pingutab ja kulutab rohkem, et täita teatavate võimekuste lüngad – mis on olemas – ei ole iseenesest halb. Võtta poliitiline suund, mille kohaselt peaks Euroopa tegelema maailma julgeoleku tagamisega ilma seda Ameerika Ühendriikidega kooskõlastamata või viima läbi julgeolekuoperatsioone ilma Ameerika Ühendriikide osaluseta, on kindlasti halb.
Macron viitas ju isegi, et Euroopa peaks olema valmis kaitsma ennast USA vastu – jällegi ehk küsitav sõnastus –, aga kui mõelda selle peale, et USA tõmbas väed välja Põhja-Süüriast ja andis seal vabad käed Türgile, siis võib-olla teatavas mõttes oli ta hoopis ettenägelik?
See on Prantsusmaa strateegiline suund – tugevdada Euroopat. Euroopa ei ole aga praegu võimeline läbi viima suuri sõjalisi operatsioone ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta teatud kriitilistes valdkondades. On olemas sõjalised võimekused, mis on olemas ainult Ameerika Ühendriikidel. Prantslaste meelest ei peaks Euroopa sõltuma USA poliitilistest otsustest: kui ameeriklased otsustavad, et see või teine kriis neid ei puuduta, siis oleks Euroopal vähemalt teoreetiline võime teha seda isa ilma ameeriklaste toeta.
See mõtteviis ei sünni tühjalt kohalt: Trump on selgelt väljendanud, et ta liitlassuhteid ei väärtusta.
Meie oleme deklareerinud, et mis tahes julgeolekukriisi lahendamisel peaks esimese valiku organisatsioon olema NATO. Me peaksime alati püüdlema selle poole, et kui Euroopa liitlased tahavad osaleda mõne sõjalise kriisi lahendamisel ja on valmis sellesse panustama, siis peaksime diplomaatilisel rindel nägema vaeva, et veenda oma transatlantilisi liitlasi samuti osalema.
Kui me jääme kordama seda mantrat, et USA on meie esmane julgeolekugarant ja NATO juhtriik, aga samas teame, et Trump NATOsse just ülearu hästi ei suhtu, siis millel ikkagi peaks meie kindlustunne põhinema?
Trump on ebatavaline president. Inglise keeles on tema kohta kasutatud sõna transactional. Ta näeb kõiges kulude-tulude optimeerimise ülesannet. Ta tahab, et kõik, mida Ühendriigid rahvusvaheliselt teevad, oleks eeskätt kasulik Ühendriikidele, ka rahaliselt kasulik või vähemasti mitte rahaliselt koormav. Ta on olnud väga kriitiline, aga tema kriitika ei erine palju Bushi või Obama, teiste Ameerika presidentide omast selle kohta, et Ameerika maksab ülearu palju NATO summarsetest kaitsekuludest. Ta tahab, et Euroopa teeks rohkem.
Trumpi suust ei kuule me iial midagi sellist nagu Obama suust: et Tallinn on sama oluline kui Pariis, London, Berliin.
Pärast seda, kui Trump kampaaniafaasis seadis kahtluse alla selle, kas Ühendriigid peaksid tingimata oma liitlaste kaitseks välja astuma juhul, kui liitlased ei ole valmis seda kinni maksma, on ta oma retoorikat oluliselt muutnud. Ameerika julgeolekupoliitikat ei tee ka president üksi. Tõsi, täitevvõim on väga presidendikeskne, aga kongressi mõlemas kojas ja mõlemas suures parteis valitseb ülekaalukas toetus liitlassuhetele.
Kas sellest ikka piisab meile siin, et ennast kindlalt tunda?
Sellest piisab meile, et ennast kindlalt tunda, aga see ei tähenda, et võiksime panna jalad seinale ja õndsat rahuaega nautida. Liitlassuhte hoidmiseks tuleb iga päev tööd teha. See on diplomaatide töö – nende hulka arvan ma ka välispoliitikaga tegelevad valitsuse liikmed –: saavutada rahvuslikke eesmärke, mis on kokku lepitud. Üks neist eesmärkidest on, et liitlased viibiksid pidevalt Eesti pinnal, tagamaks heidutust potentsiaalse rünnaku ärahoidmiseks. Teine eesmärk on see, et NATO-l oleks pidev valmidus ja treenitus, kõik vahendid, mida on vaja selleks, kui rakendub halvim stsenaarium ja Eestit on vaja reaalselt sõjaliselt kaitsta. See on süsteemne töö. Seda ei tehta nii, et minnakse ajakirjanike ette ja öeldakse välja juhuslikult pähe tulnud mõte. Siin ei ole küsimus ka selles, et olla intellektuaalselt huvitav, ega selles, et püüda ära rääkida „kogu tõde”, nagu keegi seda parasjagu mingil ajahetkel näeb. See on metoodiline, järjepidev tegevus. Improvisatsioonile mikrofoni ees ei ole siin kohta.
Macroni Euroopa sõjaväe mõte – mõistlik, ei ole mõistlik?
Teostamatu. Oleneb muidugi, kuidas seda sisustada. Seni on tegemist poliitilise loosungiga, mille taga eriti midagi ei ole. Kaitseväe lähetamine välisoperatsioonidele on riigi suveräänsuse oluline osa. Mina ei näe, et Saksa Bundestag oleks lähemas või ka kaugemas tulevikus valmis andma otsustusõiguse Saksa sõjaväe lähetamise üle välisoperatsioonidele mingisugusele üleeuroopalisele organisatsioonile. Ma ei arva tegelikult ka, et Eesti peaks seda tegema. Isegi NATO puhul – kui NATO käivitab operatsiooni, siis otsus selle kohta langetataks konsensuslikult ja väeloome pärast seda käib vabatahtlike panuste kaupa, ja panustajad maksavad oma panused ise kinni. Euroopa armee oleks minek tunduvalt kaugemale kui on tänane NATO sõjalise ühiskaitse formaat. Ma ei näe seda sündimas.
Kui riigihalduse minister Mihhail Korb NATO-liikmelisuses kahtles ja soovitas vaadata Soome poole, siis vabastas Jüri Ratas ta kiiresti ametist. Mart Helme puhul see üldse päevakorda ei tulnudki. Millest see räägib?
Peaminister on tänase koalitsiooni pantvang. Põhjusi, miks vabastada ametist Mart Helme ja mitu teist EKRE ministrit, miks üleüldse lõpetada koalitsioon EKREga, on väga palju, nende üleslugemine läheks pikale. Üks huumorisait kirjutas just pilkeloo, kus Mart Helme arutles: mida ta peab veel tegema, et sellest valitsusest pääseda.
Mõni sõna ka välispoliitilise kursi muutumisest, mis on eriti selgesti näha välisminister Urmas Reinsalu väljaütlemistes: viimati näiteks ERRile antud intervjuus, kus ta kaitseb Eesti-Ungari sõprussuhteid ja hoidub vähimastki kriitikast Ungari õigusriiklusega seotud probleemide suhtes, mis on hästi nähtavad ka Ungari toimimises Euroopa Liidu raames. Missugune võib selle kursimuutuse mõju olla pikaajalises perspektiivis?
Kui me oleme illiberaalse vähemusega ühes paadis blokeerimas Euroopa Liidu ühiseid positsioone eri valdkondades – olgu tegemist migratsiooniküsimuse või mõne muuga – siis soovivad meie partnerid meie arvamust küsida ja sellega arvestada mõnevõrra vähem. Välispoliitika on alati sisepoliitika peegeldus. Kui siseriiklikult vaatavad valitsuse liikmed heatahtliku pilguga sellele, et kiusatakse vähemusi ja küsimuse alla üritatakse seada ajakirjandusvabadust, siis see mõjutab ka välispoliitikat – ei saa olla nii, et siseriiklikult oleme võtnud suuna illiberaalsele demokraatiale ja välispoliitiliselt jätkame liberaalsete jõudude esirinnas.
Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa varemgi väljendatud soov saada Venemaalt tagasi Petserimaa jõudis hiljuti Vene meediasse. Kui panna siia kõrvale Urmas Reinsalu pikaajaline Venemaalt okupatsioonikahjude sissenõudmise teema ja Mart Helme äsjane NATO-ülesastumine, siis kuidas kirjeldada seda kokteili Venemaale kasulik olemise seisukohast?
Mida raskemini on meie seisukohad mõistetavad meie partneritele ja liitlastele, seda parem Venemaale. Venemaa on püüdnud meid järjepidevalt ja seni edutult näidata revanšistliku, ajalug ümber kirjutava, hüsteerilist Vene-vaenulikku, tigedat väikeriiki. Meie poolt oleks erakordselt vastutustundetu tekitada olukord, kus mõnes Lääne-Euroopa pealinnas hakatakse vaatama, et äkki on neil seal Moskvas õigus. Selliste nõudmiste eesmärk on eelkõige oma siseriiklike valijate kõnetamine. Ma ei kuulnud ühestki realistlikust plaanist, kuidas nende eesmärkideni jõuda. Riigikogu on väljendanud, et ei esita Venemaale territoriaalseid nõudmisi.
President Kersti Kaljulaid on kohtunud Putiniga ja teda ka Tartusse kutsunud – kui Putin peaks tulema, siis missuguse sõnumiga?
Vene välisministeeriumis ja presidendi administratsioonis töötatakse kindlasti selle võimaliku visiidi optikaga põhjalikult. Meie ülesanne on olla võimalikult hästi ette valmistatud mis tahes sõnumiks, mis tahes kehakeeleks. Naabrid võivad kindlasti suhelda. Pärast Krimmi annekteerimist, Vene agressiooni Ukraina vastu on Euroopa Liit kokku leppinud põhimõtetest, mida ühed riigid on tõlgendanud vabamalt, teised jälginud täht-tähelt. Üks on see, et regulaarseid kõrgetasemelisi kohtumisi Venemaaga ei peeta – mis ei tähenda, et need oleksid välistatud. Oluline on hoida konsensust Venemaa-vastaste sanktsioonide asjus. See ei püsi iseenesest, seda tuleb pidevalt uuendada ja üle kinnitada.
Paar sõna teie koduerakonnast: tundub, et nad on varjusurmas. Miks?
Oluline faktor on kindlasti valimistulemus. Meie kümme kohta parlamendis, millest küll tänaseks on rõõmustaval kombel saanud 11. See seadis meid tõsiasja ette, et on ainult üks võimalik enamuskoalitsioon, milles sotsisaaldemokraadid oleksid partnerina vajalikud, sellist pärast valimisi ei moodustatud.
Uus esimees pidi tooma uue hingamise, ma ei näe seda – kus see on?
Tegelikult käib päris tugev töö organisatsiooniga, aga muidugi ootavad inimesed tugevat sõnumit, et nokk on pööratud tõusule. Viimased paar küsitlust annavad ettevaatlikuks optimismiks juba põhjust, aga see ei tähenda, et võiksime olukorraga rahul olla.
Kui teie sotsiaaldemokraate juhtisite, oli erakonna reiting ajalooliselt parim. Miks teist kunagi peaministrit ei saanud?
Poliitikas on oluline ka vormi ajastamine. Toonane reiting peegeldas ootusi meie suhtes, teisest küljest kriitikat mõnevõrra stagneerunud võimurite suhtes, võib-olla vähem meie endi struktuurilist tugevust. Partei ehitamine on pikaajaline protsess. Valimispäeval saab selgeks, kas partei kannab ootused välja, ja siin on meil tee minna. Ma ei oleks nii pessimistlik, Eestil on sotsiaaldemokraatiat väga vaja, sotsiaalliberaalsust on ehk vaja rohkem kui kunagi varem.
Europarlamenti saite tänu Marina Kaljuranna häältele. Kuidas on teie erakonnas kombeks sellisel viisil saadud mandaadi eest tänu väljendada?
Tegin Marinale suure ja tugeva kalli. Marina on meie delegatsiooni juht. See, et ta oli nõus meie erakonnaga liituma ja olema Harjumaa esinumber riigikogu ja esinumber europarlamendi valimistel on suur tunnustus sotsiaaldemokraatiale – et sedavõrd populaarne poliitik leidis, et just see vastab tema tunnetele kõige paremini. Marina tulek on meie võit ja mingit kiivust ma küll ei tunne.
