Demanskuok tuvastab oma kahtlusaluseid mitmel viisil. Üks viis on sõnastuse otsimine, mis viitab teemadele, mida propagandistid tavaliselt kasutavad. Sellised teemad on näiteks vaesus, vägistamine, keskkonna allakäik, sõjalised puudujäägid, sõjamängud, ühiskondlikud tülid, viirused ja muud tervisealased hirmud, poliitilised äpardused, halb valitsemine ja ka pettuse paljastamine. Et efektiivne informatsioon tekitab emotsioone, hindab tarkvara ka teksti võimet seda teha. Propagandat reedavad ka kuulujutud ja skandaalid.

Teine vihje on see, et desinformatsioon luuakse jagamiseks. Demaskuok mõõdab seetõttu „viraalsust” - mitu korda lugejad teksti jagavad või sellest kirjutavad. Täiendavat informatsiooni pakub selle veebilehe maine, kus tekst või link üleval on. Tarkvara võtab arvesse isegi loo ilmumise ajastuse. Valeuudiseid postitatakse ebaproportsionaalselt palju reede õhtuti, kui paljud inimesed, sealhulgas valeuudiste paljastajad, on väljas jooke tarbimas.

Ka desinformeerijad võivad hoolimatud olla. Demaskuok jätab seetõttu meelde valeuudistes tsiteeritud inimeste nimed, sest need ilmuvad mõnikord uuesti. See otsib pilte, et leida teisi kohti, kus teatud pilt on varem avaldatud. Juhtub, et pildid, mida seostatakse teatud sündmusega, on avaldatud enne sündmust, mida nad väidetavalt kujutavad. Teised on ilmunud veebilehtedel, mis on desinformatsiooni poolest tuntud, näiteks RT või Sputnik.

Venemaa toetatud desinformatsioon on kirstunaelaks igal pool, aga eriti levinud on see Eestis, Lätis ja Leedus. Demaskuok on osa vastulöögist. See on edasi arenenud alates sellest, kui Delfi ajakirjanikud seda aasta tagasi kasutama hakkasid. Nüüd ei leia see mitte ainult täielikke väljamõeldisi, vaid ka kavalamaid trikke, mis töötavad liialduste või väljajätmiste abil. Vilniuses juunis tehnoloogia edasiarendamiseks asutatud MTÜ-d Debunk EU juhtiv Viktoras Daukšas ütles, et see võib nüüd mõnikord leida ka „purunenud peegleid”. Sellist nimetust kasutatakse desinformatsiooni kohta, milles faktid on tehniliselt täpsed, aga neid esitatakse valikuliselt või eksitavalt. Daukšase sõnul on Vene propaganda muutunud üha kavalamaks ja tõesed elemendid on targalt sõlme keeratud nii, et see õõnestaks demokraatiat.

Umbes pool Demaskuoki leitud tekstidest osutuvad inimese poolt kontrollituna tõesti desinformatsiooniks. Inimkontroll on protsessi tähtis osa. Pärast kontrollimist antakse süsteemile teada, kas tal oli õigus või mitte. See parandab tulevast sooritust.

Demaskuoki toetab ka 4000 vabatahtlikku, keda nimetatakse „haldjateks”. Umbes 50 neist sirvib Demaskuoki avastatud desinformatsiooni kahtlusega tekste ja valib välja need, mida tuleb kontrollida. Need saadetakse teistele haldjatele faktikontrolli. Seejärel kirjutatakse raportid ning saadetakse ajakirjandusele ja teistele organisatsioonidele.

Süsteem töötab nii kiiresti, et üks Vilnius haldjas, „Vanagas” naljatab, et see on nagu Kremliga ping-pongi mängimine. Leedu Delfi ajakirjaniku Vaidas Saldžiūnase sõnul otsustab kiirus kõik. Kui valeuudist kiiresti ei tapeta, võib see hakata oma elu elama.

Ametnike sõnul on valeuudiste paljastamine loonud Balti riikides terve skeptilisuse. Eitvydas Bajarūnas Leedu välisministeeriumist kardab aga desinformatsiooni mõjude pärast lääne pool, kus palju vähem inimesi kardab Vene agressiooni. Ta viitab näiteks 25. septembri valeuudisele, mille järgi olevat 22 Saksa sõdurit rüvetanud juudi surnuaeda Kaunases. Sellega on võimalik õõnestada poliitilist toetust Saksamaal oma sõdurite Leedus hoidmisele.

Mõned kardavad, et isegi Demaskuoki edu võib olla Venemaale kasulik. Suurbritannia Warwicki ülikooli sotsiaalinformaatika professor Rob Procter pakub kainestava mõtte. Procteri sõnul ei ole Kremli eesmärk niivõrd veenda lääne inimesi, et teatud valed on tõsi, vaid ta tahab, et vastased ei usuks, et üldse midagi enam usaldada saab. Kui see on eesmärk, võib tarkvaral, mis suurendab valeuudistena paljastatud uudiste arvu, olla soovitule vastupidine mõju.