Lõimumisaktivistid haridusministeeriumile: kas mitmekeelsed perekonnad on probleemiks?
Kaks- ja mitmekeelsed perekonnad on lapse kõne arengu poolest ülemaailmne probleem. Koormus ajule on suurem ja sellised lapsed hakkavad hiljem rääkima. Niisugune kõnekeskkond sobib terveile ja tugeva närvisüsteemiga lastele.
Väljavõte, mis on viimastel päevadel sotsiaalmeedias andnud tõuke meelepahalaviinile, pärineb haridus- ja teadusministeeriumi “Lasteaia riikliku õppekava” tööversioonist. Mudilaste kasvatusmeetodeid uuendava alusdokumendi esialgne katsetus pole avalikkuse silme all suuremat vastu pidanud: kriitikavoo seast leiab viiteid nii vanamoodsusele kui ka lihtlabasele asjatundmatusele.
Puudutatud mitte ainult muulased, vaid ka väliseestlased
Siiski on interneti kihama ajanud just nimelt lõik, mis puudutab mitmekeelsust. Eriti tugevalt on sel teemal sõna võtnud lõimumisvaldkonnaga tihedalt seotud isikud nagu Eesti 200 esinaine Kristina Kallas ja Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar.
Kallase silmis on probleemina viidatud eelkõige justkui erinevaid keeli kõnelevatele vanematele. “Perekondi probleemiks nimetada on ebakohane,” sõnas ta ning lisas, et just eestivenelase jaoks on see murettekitav lõik.
“Leian, et see on harukordselt kummaline seisukoht, lähtuvalt sellest, mida uuringud on näidanud,” märkis omakorda Irene Käosaar Haridus- ja teadusministeeriumi dokumendi väljavõtte kohta. “Lisaks näidata väga suurt osa meie ühiskonnast kontekstis, mis viitab ülemaailmsele probleemile, on lihtsalt kummaline.”
Käosaare sõnul ei tule antud väljavõtte valguses keskenduda mitte ainult Eestis elavatele muulastele – temaga olla ühendust võtnud ka mitmed väliseestlased, kes sellise seisukohaavalduse peale ei oska muud teha, kui kulmu kergitada.
Kristina Kallase sõnul kuvab dokumenti lugedes läbi suhtumine, mis domineeris möödunud sajandi alguse teaduses: arvati, et mitmekeelne areng on ajule pärssiv. “Lastel lubati vahetundides rääkida vaid ühes keeles. See oli kuskil 1920. aastate paiku,” märgib Eesti 200 esinaine. “Kui nad tõesti baseerivad selle lause tõsiusklikele veendumustele, on HTM arengus sada aastat taga.”
Haridus- ja teadusministeerumi hariduskorralduse osakonna juht Ingar Dubolazov märgib, et dokumendi tööversiooni puhul on tegemist ebaõnnestunud sõnastusega, mida riiklikus õppekavas leiduma ei peaks. “Ilmselt soovisid eksperdid edasi anda mõtet, et tegemist on õppekava koostamise vaates tähelepanu vajava aspektiga,” ütles Dubolazov Delfile. “Oleme kindlad, et ühegi töörühmas osalenud eksperdi soov polnud kedagi haavata. On kahetsusväärne, et tekst võis inimesi riivata.”
Irene Käosaare hinnangul ei saanud tegemist olla ka lihtsa eneseväljendusliku komistusega: “Sellised dokumendid tuleks enne väga täpselt üle vaadata. Kolm ebaõnnestunud lauset järjest…. Pole kindel, et ebaõnnestunud sõnastus.”
“Dokumendist kajastuv sõnum on justkui “meid see ei huvita, seda pole olemas.” Seda vaja küll venelaste-ukrainlaste-teiste käest küsida, aga kujutan ette, et see tekitab ebakindlustunnet,” nentis Kallas.
Internetis kihama löönud kriitilisele arutelule vaatab Ingar Dubolazov konstruktiivse pilguga. “Tegemist on paljusid inimesi puudutava temaatikaga ning kõik argumenteeritud seisukohavõtud sel teemal on teretulnud,” märkis ta. “Kokkuvõttes võidame me kõik sellest, et on tekkinud ühiskondlik diskussioon alushariduse õppekava üle.”
Mis puudutab lõimumispüüdlusi, lootis Dubolazov, et antud dokumendi tööversiooni – mis ei ole kindlasti lõplik dokument – mõju pole kaugeleulatuv. Dokumendi järgmisesse versiooni säärane sõnastus tema väitel kindlasti ei jõua.
Allikas, mille põhjal selline väide alusharidust puudutavasse dokumenti sisse põimiti, on ministeeriumile teadmata. Dubolazovi silmis aga ei parandaks allika teadmine ilmselt olukorda nii või naa, kuna lõppkokkuvõttes on siiski tegemist lihtsalt ebaõnnestunud sõnastusega, mitte tõsiusulise seisukohavõtuga.
On tööversiooni loojad pädevad?
Dokumendi koostajate nimekirjale pilgu peale visanud Irene Käosaar väitis, et teab umbkaudu pooli autoritest: “Minu teada ei ole nende seas ühtegi alushariduse spetsialisti, mis teeb mind murelikuks. Seda tüüpi ametliku riikliku õppekava dokumentide loomist peaks toetama teadlaste valvas pilk. Meil on kaks väga suurt ülikooli, kus on uuringuid läbi viidud – nii Tallinnas kui ka Tartus. Mina ei tea, et seal oleks ühtegi ülikooli esindajat olnud.”
Lisaks polnud Käosaare teada kaasatud ka ministeeriumi vastava valdkonna eksperte. “Minu meelest pole dokument koostatud asjatundjate poolt ning see ei kajasta kaasaegseid lahendusi. Mitmekeelsuse teema puudub suures osas – kui dokumenti vaadata, siis laias laastus seal justkui polekski käsitletud eesti keelt emakeelena mitterääkivaid lapsi. Nad on justkui probleem, aga positiivses mõttes kaasamise punkt nende suhtes puudub."
Kristina Kallase sõnutsi võis samuti töögrupi kogemuspõhisest pädevusest vajaka jääda: “Narva kolledžis on terve meeskond, kes tegeleb venekeelsete lasteaedade kasvatajate õpetamisega. Dokumendis pole ühtegi nime pole valdkonnast, kes tegeleks vene lastega koolis.”
Lisaks tõi Kallas riikliku õppekava tööversiooni koostajate seast esile haridusministri nõuniku Urve Läänemetsa: "Meil on temaga erinevad arusaamad mitmekeelsusest hariduses," nentis Kallas. "Läänemets näeb seda probleemina, mina mitte."
Dokumendi tööversiooni koostajate hulka kuuluvad: Kristjan Port, Jüri Mäemat, Kristi Kiilu, Sulev Valdmaa, Anu Palu, Jaanus Põldmaa, Ingar Dubolazov, Erkki Piisang, Katrin Kalamees-Ruubel ja Urve Läänemets.
Ülevaate lapse keelelisest arengust ning mängust kirjutas Tiiu Puik ja kõlbelisest kasvatusest Maie Tuulik.
