Äpradunud palgamõrvarile – tegelik sihtmärk oli toonane Riigi kinnisvara juht Tiit Ottis - kuulub praegu Tallinna kesklinnas väike baar ja kontsertlavasid paigaldav firma, kirjutas Õhtuleht. 15 aasta eest elas ta noorukina ühiselamus ja tutvus endast oluliselt vanemate inimestega, kellest paljud sattusid hiljem seadusega pahuksisse. Štšerbakov oli siis algaja narkomaan, kuni pandi vangi, kus ta lõpetas esmalt üheksanda klassi ja seejärel gümnaasiumi, läks vabanedes õppima Tallinna tehnikakõrgkooli ning on nüüd paberitega maantee ohutusnõunik ja veokorraldaja. „Mul on eesmärk oma ülejäänud elu elada nii, et ma ei ela seda mitte ainult endale, vaid anda ka teistele.“

Kes mõrva tellis, jäi tookord teadmata, tõde ei selgunud kohtuski. Veronika suri mõned päevad pärast tulistamist haiglas.

Päeval, mil Veronika arstide poolt ravimatuks tunnistati, oli terve tüdruku klass haiglas. Veronika neerud ja silmad läksid siirdamisele. Traagiline surm kinkis neljale inimesele elu.

•• Veronika Dari sai surmavalt haavata 2005. aasta 7. oktoobril kell 7.44, kui ta oli ületanud Narva maantee ja jõudis kohakuti Kreutzwaldi tänava kangialusega.
•• Kreutzwaldi tänav 4 hoovist tulistati neli lasku, millest üks tabas neidu pähe.
•• Neiu suri teadvusele tulemata 2005. aasta 11. oktoobril Mustamäe haigla intensiivraviosakonnas.
•• 27. detsembril 2005 vahistas politsei surmava lasu tulistanud Dmitri, kes hakkas samal päeval tunnistusi andma.
•• Järgmisel päeval võeti kinni Andrei Grišin ja Aleksandr Semjonov, Nikolai Galkovski tabati 2006. aasta jaanuari algul.
•• Kahtlustuse kohaselt viibisid sündmuskohal Dmitri ja Andrei.
•• Aleksandri ja Nikolai roll seisnes kahtlustuse järgi Tiit Ottise vastu suunatud kuriteo tellimuse vahendamises.
•• Süüdistatavad tunnistasid end osaliselt süüdi.

Esimese ajakirjanikuna oli sündmuskohal toona Õhtulehe ridades töötanud Kadri Paas, kes meenutab toonaseid sündmusi.

"Mina jõudsin sinna kell 7.44, ma vaatasin kella ja vist helistasin Urmo Soonvaldile (Soonvald oli toona Õhtulehe uudistetoimetuse juht, toim), et Kreutzwaldi tänaval oli tulistamine ja saada fotograaf," räägikis Paas paari aasta eest intervjuus. Päeva lõpuks oli siiski selge, et tappa taheti Tiit Ottist, kes kõrvalasuvas majas elas ja igal hommikul jala Rahandusministeeriumisse tööle jalutas.

Pärast tulistamist oli Paasi sõnul ümbruskond vaikne, liiklust vähe. "Oli ju sügis, sama värviline nagu praegu. Mõned asjad jäävad niimoodi mällu, samas enamust ei mäleta kunagi," sõnab Paas.

Dari tapmise süüasjas tuli lõplik kohtulahend 2009. aasta 15. juunil, kui riigikohus ei muutnud raske kuriteo osaliste karistusi. Riigikohus jättis täielikult muutmata maakohtu ja ringkonnakohtu lahendi mõrvas ja mõrvakatses süüdimõistetud Dmitri Štšerbakovi osas ning mehele määratud kaheksa-aastane vanglakaristus jäi samuti jõusse.

Ühtlasi ei muutnud riigikohus mõrvale ja selle katsele kaasaaitamises süüdimõistetud Nikolai Galkovski osas tehtud varasemat kohtuotsust ja mehele jäi jõusse üheksa-aastane vangistus.

Küll aga muutis riigikohus veidi mõrvale ja mõrvakatsele kaasaaitamises süüdimõistetud Andrei Grišini süüdistuse kvalifikatsiooni. Nii leidis riigikohus, et noormehe teo motiivina varasemas kohtuotsuses välja toodud omakasusoov ei ole piisavalt tõendatud. Noormehele varasemalt mõistetud 13-aastase vangistuse jättis riigikohus siiski muutmata.

Aleksandr Semjonovi osas leidis riigikohus, et tema süüdimõistmine mõrvale ja mõrvakatsele kaasaaitamises tuleb tühistada ning mees tuleb süüdi mõista tapmiskatses ning tapmisele kaasaaitamises. Talle varasemalt mõistetud üheksa-aastase vangistuse jättis riigikohus samaks.

Koos eelmistega olid esimese- ja teise astme kohtus süüpingis ka Vladimir Skorkin ja tema poeg Vadim Skorkin, kes said alama astme kohtutes omavoli eest tingimisi nelja kuu pikkused vangistused. Nemad oma süüdimõistmist riigikohtus ei vaidlustanud.

Refereeritud artiklit loe Õhtulehest.