„Kus täpselt? See oli esimene küsimus, mille ma küsisin, kui kuulsin, et lennuk on Ukrainas alla kukkunud. Selgus, et Donetski lähedal. Minu esimene reaktsioon oli, et see ei oleks saanud õnnetumas piirkonnas juhtuda. Töökaaslane ütles: Gotham City ilma Batmanita,” rääkis Mössenlechner.

OSCE-l oli kriisi tõttu Venemaaga Ida-Ukrainas vaatlusmissioon. Nädalatel enne seda oli missiooni kaks Hollandi liiget pantvangi võetud. Me olime intensiivselt tööd teinud, et nad jälle vabaks saada. Seetõttu teadsin ma, kui keeruline ja ohtlik seal oli. Seal käisid ägedad lahingud,” jätkas Mössenlechner.

Hollandi välisministeeriumis moodustati kohe kriisiorganisatsioon. Eesmärk oli välja uurida, mis juhtus ja kes lennukis olid. Mössenlechneri roll oli teavitada kõiki julgeolekuolukorrast piirkonnas. Ta ütles, et niisama lihtsalt sinna minna ei saa, see on mässuliste piirkond. Õnneks olid OSCE-l olemas kontaktid.

„Ma saabusin esimestel nädalatel kontorisse tihti pimedas ja lahkusin jälle pimedas. Ja seda keset suve. Adrenaliin hoidis mind jalul. Et ennast käimas hoida, oli meil kokkulepe, et pärast kuut päeva tööl jääd üheks päevaks koju,” rääkis Dresen.

„Minu ülesanne oli minister Lavrovile (Venemaa välisminister Sergei Lavrov – toim) naha vahele pääseda. Ma pidin mõtlema, milliseid küsimusi ta võib esitada ja kuidas minister Koenders (Hollandi tollane välisminister Bert Koenders seejärel reageerima peab,” ütles Dresen.

Hollandlased külastasid Venemaad 2015. aasta 5. juunil. Nad ei olnud MH17 katastroofist venelastega veel sisuliselt rääkinud. Hollandlaste plaan oli moodustada ÜRO tribunal süüdlaste vastutusele võtmiseks ja nad tahtsid veenda Venemaad, et see on hea mõte.

„Meil oli toimik stsenaariumide ja jutuliinidega. Koenders luges selle lennukis põhjalikult läbi. Poole lennu pealt kutsus ta mind. Ma pidin ta ette valmistama,” ütles Dresen.

„Venelased võtsid meid vastu barokksaalis, nagu nad tihti teevad, kui tahavad väliskülalistele veidi muljet avaldada. Me istusime kaheksa mehega laua taga, nende hulgas minister, suursaadik ja mina. Nemad tegid seda peegelpildis vastu, nii töötab diplomaatia,” jätkas Dresen. „Lavrov on ülimalt oskuslik ja suurte teadmistega diplomaat. Ta kuulas, aga lasi ka välja paista, et ei lasknud end eritribunalis veenda. Vihale ei ole sellisel hetkel ruumi. Sa pead puhtalt professionaalselt töötama. See oli esimene vestlus venelastega MH17 üle. Kõik teadsid, et me peame veel palju tihemini teineteisega rääkima. Jämedused on siis mõttetud.”

Pistecky sõnul taheti süüdlastele süüdistus esitada Hollandis ja mitte ainult Hollandi hukkunute lähedaste, vaid kõigi hukkunute lähedaste nimel. Selleks oli vaja kokkulepet Ukrainaga.

„Me olime pärast 5-6 korda Ukrainaga läbirääkimist kokkuleppele jõudnud ja tahtsime sellele alla kirjutada. Ja nii astusin ma ühel päeval lennukisse Tallinna, kaks lepingumappi pagasis. Nendega läksime me meie Eesti suursaadiku residentsi, kes pidas eriliseks, et saab kaasa aidata. Seal oli valmis laud paari tooliga. Ma andsin sulepead, vahetasin kokkulepped ja tegin foto. See oli väike delegatsioon,” jutustas Pistecky. „Uudised selle kokkuleppe kohta olid ajalehtedes võib-olla nähtamatud, aga vahepeal on selgeks saanud, kui tähtis see kokkulepe oli. See tagab, et kõigi lähedaste õigused on kaitstud.”

Pistecky sõnul ei taha mitte kõik tõe väljaselgitamist ja õigluse jalule seadmist. Et uurimist segada ja inimesi uurijate vastu ässitada, levitatakse desinformatsiooni. Külvatakse kahtlusi ja mõned inimesed lähevad sellega kaasa.

„Võtke see ameeriklane, Patrick Lancaster. Ta esineb ajakirjanikuna ja teeb koostööd nende... ma ei nimeta neid separatistideks ega mässulisteks, vaid pigem bandiitideks, sest me teame nüüd, et nad olid seotud MH17 allatulistamisega. Hästi, see Lancaster väidab niisiis, et leidis 2017. aastal katastroofipaigas veel luutükke ja ütleb siis, et kohtumeditsiini eksperdid Hollandist tegid halba tööd. Nii mängitakse vastikul viisil lähedaste tunnetega. Nagu ei oleks me kõike välja pannud, et surnukehi koju tuua,” rääkis Pistecky.