Üliõpilased: haridus ei tohi olla jõukate privileeg
Eile sai selgeks, et valitsuserakonnad ei kavatse veel alles hiljaaegu sõlmitud kokkuleppega, millega sooviti suurendada teaduse rahastamist 1%-ni SKTst, seonduvalt sõna pidada. Teadusvaldkonda investeerimise asemel soovib valitsus langetada alkoholiaktsiisi, et seeläbi vähendada alkoholi jaemüügihinda heal juhul mõnekümne eurosendi võrra. Täna võis lugeda ka Läti valitsuse otsusest samuti alkoholiaktsiisi langetada, ehk suure tõenäosusega ei saavutaks Ratase valitsuse idee soovitud tulemust. Odavam alkohol tähendab aga pikaaegse investeeringu – nagu haridus seda nii inimese kui ka riigi jaoks on – riikliku rahastamise vähendamist.
Teaduse rahastamise küsimus on olnud aktuaalne mitu aastat ning tunneli lõpus paistis valgus 19. detsembril 2018, mil erakondade esimehed ning teadusasutuste, teadlaste ja suurimate ettevõtlusorganisatsioonide esindajad allkirjastasid teadusleppe, millega seati eesmärk tõsta teadus- ja arendustegevuse riiklik rahastamine ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. “Kui
aus olla, siis selline otsus teeb kurvaks. Sedasi peegeldab valitsus rahvale oma väärtusi ning hoiakuid.
Peaminister Jüri Ratas on oma sõnavõttudes korduvalt kinnitanud, et valitsus ei ole taganenud lubadusest tõsta teaduse- ja arendustegevuse riigipoolset rahastamist 1%-ni SKTst. Viimati lausa alles täna hommikul. Sellegipoolest näitavad valitsuse teod sootuks midagi muud,” ütleb Järvet.
“Eesti ülikoolide panus riigi majandusse on 6,4% sisemajanduse koguproduktist ehk iga Eesti ülikoolidesse investeeritud euro annab riigi majandusele 4,6 eurot tagasi. Majandusliku kasumlikkuse kõrval on oluline rääkida ka sellest, et tasuta kõrghariduse kättesaadavus aitab vähendada ka sotsiaalset ebavõrdsust, mis on jätkuvalt riiklik väljakutse,” sõnas Üliõpilaskondade Liidu juht Britt Järvet.
Rektorite nõukogu teatas, et teaduse rahastamise suurendamise
ärajäämine tähendab seda, et päevakorda kerkib taaskord tasulise kõrghariduse kehtestamise vajalikkus. “Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk kirjutas 16. mail Postimehes, et tasuta kõrghariduse süsteem vajab ümbermõtlemist, tuues välja, et ka 1000-euro suurune õppemaks aastas aitaks leevendada ülikoolide rahapuudust.
1000-eurone õppemaks oleks aga lisanduv väljakutse majanduslikult kehvemas järgus olevatele õpihimulistele – sellega tekitaks valitsus olukorra, kus kõrghariduse omandamine saab olema vaid jõukama ühiskonnakihi privileeg,” ütleb Järvet. “Lisaks sellele on aastast-aastasse vähenenud tudengite arv ning lootus, et see ühel hetkel jällegi tõusma hakkab, kaob kindlasti, kui rahastusmudelit muuta. USAs ja Suurbritannias, kus kõrghariduse omandamine on erakordselt kallis,
kasutatakse hariduse omandamiseks online kursuseid. Sellise tendentsiga on kohanenud ka maailma parimad ülikoolid, mistap võib tänasel päeval kuulata näiteks Harvardi ja Oxfordi online loenguid ning läbida kursuseid kõigest paarisaja euroga. Ehk tasuline kõrgharidus sunnib otsima kättesaadavamaid alternatiive, see on kindel. Üks reaalne võimalus MOOC’ide kõrval on ka näiteks Taani või Rootsi õppima suundumine, kus tasuta ja tugevate sotsiaalsete garantiidega kõrgharidus on kättesaadav kõikidele Euroopa Liidust pärit tudengitele” lisas Üliõpilaskondade Liidu juht Britt Järvet.
EÜL on seisukohal, et riiklikku rahastust tuleb oluliselt kõrghariduses ja teaduses suurendada, et tagada kvaliteetne õpe ja teadustegevus ning konkurentsivõimelised palgad õppejõududele. Seejuures peab kõrghariduse peamine rahastaja olema jätkuvalt riik, mis tähendab, et vältima peab kõrghariduse rahastuse kasvu tudengite majandusliku koormuse suurendamise arvelt.
