Head ajakirjanikud!

Kõige pealt minu siirad õnnesoovid Eesti Ajakirjanike Liidule, mis tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva. Vaid napilt aasta pärast seda, kui Eesti riik loodi 1918. a talvel, asutati ka Ajakirjanikkude Ühendus. See näitab, et vaba sõna ja vaba riik käisid kokku algusest peale. Meie enda hilisemast ajaloost teame ka, et üheta ei ole teist.

Nii et mul on hea meel tervitada teid, Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni delegaate, siin Tallinnas. Loodan, et eile oli teil sisukas päev ja loodan, et teil jääb aega konverentsi kõrvalt näha ka linna, luua kontakte ja tekib ka soov tulla hiljem tagasi.

Eestlase jaoks on vaba sõna ja vaba riik peaaegu sünonüümid. Kunagi, okupatsiooniajal, ilmus üks luuletus, mille ridade esitähtedest sai kokku sinimustvalge. Meie keelatud lipu värvid. Eesti inimesed lugesid selle muidugi sealt välja ja itsitasid vaese tsensori üle, kes nii lihtsa ja ilmse asja maha magas. Nii selgeid manifestatsioone sellest, et me pole unustanud oma riiki, ilmus muidugi harva. Aga neid märke otsiti ja leiti, tavaliselt just kirjandusajakirjadest, mitte poliitikaajakirjadest. Vaba sõna ei olnud, aga sõna rabeles Loomingus, Loomingu Raamatukogus, Vikerkaar oli juba puhta vabaduse hõng.

Jah, ka vabaduse hõng saabus meile läbi ajakirjandusliku sõna. Vikerkaar. Fosforiidilahingud. Mõtleme veel. IME. Sitta kah! Need ajakirjanduslikud sammud julgustasid Eesti rahvast uuesti vabadusest unistama. Sõna rähkles järjest julgemini, kompas piire ja avastas, et ühel hetkel neid polnudki.

Meie vabadusvõitluses oli ajakirjanikel väga ilmne roll. Meie vabaduse puudumise ilmne ja igapäevane tunnus oli pikad kompartei initsieeritud tekstid päevalehtedes ja ridade vahelt loetavad tekstid lauludes, luuletustes ja mujal. Ei ole siis imeks panna, et eestlane on läbi ajaloo kirjasõna väga armastanud ja väga väärtustanud. Sellelt pinnalt on lihtne mõista, miks Eesti on Piirideta Reporterite sõnavabaduse indeksis maailma 11. riik. Euroopas 8. Meist eespool on vaid Põhjamaad, Madalmaad, Šveits. See on saavutus, mille üle me oleme uhked olnud ja mille üle on põhjust uhke olla ka täna.

Sõna on Eestis vaba. Meedia on vaba. Ajakirjanikud on vabad. Sõna- ega meediavabadus pole Eestis viimaste nädalate ega kuude jooksul vähenenud.

Aga see vabadus ei püsi iseenesest. Mõnede muude riikide kogemus, kus ühiskonnas mängivad olulist rolli valetavad poliitikud, vandenõuteoreetikud, kes ka pole alati sisulistes vaidlustes kõige tugevamad, sunnib meid ka täna Eestis olema väga tähelepanelik.

Nimelt on vabale ajakirjandusele omane, toetudes faktidele ja analüüsile, sellisel juhul nii öeldagi – poliitik valetab, poliitik ei ole pädev. See ongi vaba ajakirjanduse töö – iga päev läbi katsuda neid, kes meid juhivad, olgu suurte ettevõtete, riigiasutuste või suurte parteide eesotsas. Näidata ühiskonnale, mismoodi me mõtleme, kuidas maailmast aru saame, millesse usume ja kuidas me tahame Eesti elu edendada.

Aga kui on midagi varjata või pole midagi konstruktiivset lausuda, kipub võim ikka vaimu ahistama. Seda mustrit on õhus. See muster võib külge jääda. Mitte muidugi nii, nagu Nõukogude okupatsiooni saabudes. Aga ega ka Eesti Vabariigi meedia enne Nõukogude okupatsiooni olnud niimoodi vaba, kui on tänane meedia. Ajad olid teised.

Praegusel ajal on raske ette kujutada meediamajadevälist tsensuuri. Seda ohtlikum on võimalik enesetsensuur – ükskõik, kas selleks annavad põhjust väljaande majanduslik olukord, mõne meediamaja kalduvus kindla maailmavaate poole ja soovimatus seda välja öelda, või ka ajakirjanike arusaadav mure oma töökoha või sotsiaalmeediast kaela langeva tormi ja isiklike rünnakute pärast.

Juba aastaid võib see torm tulla mitte ainult sotsiaalmeediast, aga ka näiteks ajakirjanduslaadsest tootest nagu munitsipaalmeedia. Koht, kuhu on vaikselt tekkinud ka saateid, millele polegi nagu suurt ette heita ajakirjanduslikust aspektist. Mis suurendab inimeste peades segadust, tekitab muljet, et näiteks Tallinna TV sõna ei olegi alati ideoloogiliselt laetud, sest igas saates ta ju pole. Või me ei imestagi enam, kui ministri nõunikul võib olla oma poliitikasaade, kus, tõsi küll, teda oma poliitikuseisukohtade pärast aeg-ajalt korralikult kotitakse. Ja nüüd ei kergita ka kulmu, kui ühel hetkel on ühes kanalis kahe ministri omasaade, kus enam keegi sõltumatute poole pealt neid ei ohja.

Neid mustreid mitte tajuda on minu arvates täna Eesti ajakirjandusest mõeldes võimatu. On oluline, et me sellest kõigest avameelselt räägime. Sedasi julgustamegi me ajakirjanikke, meediaorganisatsioonide juhte ja kõiki kodanikke meie 11. kohta maailma vabade ajakirjanduste hulgas kaitsma ja hoidma.

Selle õhus oleva mustri kandsin mina ühel päeva ka nähtavalt Riigikogu saali. See ei olnud märk, et sõna ei ole vaba. See oli sõnum ja toetusavaldus ajakirjanikele, meediamajadele, toimetajatele. Sest vabadused – ka sõna- ja meediavabadus – on midagi, mida meil tuleb ise kogu aeg luua. Uuesti ja uuesti. Seda tuleb luua ja hoida.

Paljuski võlgneb Eesti oma 28 aasta arengu ja eduloo ka meie ajakirjanikele. Meediale, mis on olnud vaba, sõltumatu ja tugev. Ja meediale, mis on arenenud ja seda enda vabadust ja sõltumatust ise iga päev taasloonud tugevate ja üksteisega konkureerivate meediamajade pidevas mõõduvõtmises. Konkurentsis on olnud paremaid ja halvemaid aegu – ja praegu ei ole kindlasti lihtsamate killast – aga see on ühiskonda edasi viinud.

Sõnavabadust ei saa mõõdulindiga mõõta. Või kui isegi saaks, võiks ühe sama mõõtmise tulemus erinevatel päevadel ja aastatel olla erinev. Sest eeskätt sõltub sõna vabaduse määr kontekstist, kus see mõõtmine toimub. Sõltub keskkonnast, mis meid konkreetsel ajahetkel ümbritseb.

Taustsüsteem loeb. Ka Eestis on meedia end viimastel kuudel avastanud tavatute rünnakute alt. Ja sestap mõjuvadki mõned sammud, mõned ütlemised, mõned töösuhte lõppemised, mõni kutse tasakaalukale käsitlusele, mis teisel ajahetkel paneks ehk vaid õlgu kehitama, hirmutavalt. Ning mitte ainult ei mõju sellisena, vaid need võivad olla päriselt ohtlikud, kui keskkond on selline.

Vaba sõna võib olla maailma tugevaim jõud. Sestap on see paljudele režiimidele ka nii hirmutav, et tehakse kõik endast olenev, et seda mitte lasta üle ühiskonna puhuda. Aga samal ajal on sõnavabadus üks kõige õrnemaid ja haavatavamaid nähtusi.

See on omamoodi ökosüsteem. See ei ole üks tahke tükk, millest võid killu välja lüüa ja siis on see sõna ikka vaba edasi, lihtsalt selle ühe nurgakese võrra väiksem. Ei ole nii, sest väikese killu lahtitulekuga võib kokku kukkuda kogu ühiskonna usk sõna vabadusse.

Aga miks on sõnavabadus üldse oluline? Miks on oluline ajakirjandusvabadus? Miks on oluline, et meil oleks sõltumatu ajakirjandus? Sest ega sõltumatus ei anna iseenesest mingit garantiid, et tehakse head ajakirjandust. Sõltumatu ajakirjandus ei ole garanteeritult ja iseenesest kõige kvaliteetsem ajakirjandus. Aga teate – see ei ole absoluutselt oluline, sest sõltumatu ajakirjanduse väärtus ongi tema sõltumatus.

Nii nagu demokraatia suurim väärtus ei ole see, et nii tehakse kõige õigemaid ja kiiremaid otsuseid. Selle väärtus on, et otsuseid tehakse demokraatlikult. Rahvas saab neid teha. Rahvas võib ka eksida. Niisamuti on ajakirjandusega – sõltumatu ajakirjandus eksib ka, aga see on väike hind maksta selle eest, et seesama ajakirjandus on sõltumatu.

Sõltumatut ja vaba meediat ei saagi demokraatia olemusest lahutada. Kui demokraatia on justkui see vundament, millel meie ühiskondlik maja püsib, siis vaba sõna on selle maja aken. Maja võib ju iseenesest olla ka ilma akendeta. Aga üsna peab hakkab seal sees pisut imelik. Kopitama läheb, õhk ei liigu. Ja kopitavas õhus jäävad inimesed haigeks. Ja lõpuks sööb vamm ka maja.

Mis meie vaba meediat siis ohustab anno 2019? Lisaks poliitilisele riskile? Ühelt poolt on toimunud meediatsükli tohutu kiirenemine. Kõik on saadaval 24/7. Nõuab järjest kiiremat reageerimist toimetustelt, pidevat „tulistamist“, sest on hirm, et kui korraks hinge tõmmata ja rahulikult võtta, on lugejad-kuulajad-vaatajad su juba järgmine hetk hüljanud. Hüljanud ja unustanud.

Ja kui lugeja ei kliki, ei vaata, ei kuula, ei tule ka raha. Tellijaid jääb nagunii vähemaks, elatakse ju reklaamist. See aga voolab järjest enam Googlisse, Facebooki, kolmandasse, neljandasse, neljateistkümnendasse platvormi, mille nimesidki üks keskmine 49aastane ei tea.

Mis omakorda viib järgmise probleemini – info on kättesaadav, seda on palju, see on tasuta, see on igal pool. New York Times ja nurgatagune sopaportaal on tarbijast täpselt ühe kaugusel. Ja nad võivad ka ühtemoodi välja näha ja luua pealiskaudsele tarbijale mulje, et info neis on sama kvaliteediga. Või et mõlemas on üldse info, mitte ühes info ja teises mingi infolaadne toode, mida toodetakse tegelikult hoopis mingil muul eesmärgil.

Kui siia lisada veel üldine populismilaine, hübriidohud ja info kasutamine strateegilise relvana, siis saamegi kokku täiusliku tormi. Nii et ega teil, ajakirjanikel, lihtne pole.

Kes saab siis neis oludes anda ajakirjanikele kindluse, et sõna on jätkuvalt vaba? Mina ei saa. Ma võin käia ja rääkida, et sõna on vaba, aga ega see tegelikult sellest vabamaks ei muutu. Mina saan seda aeg-ajalt meelde tuletada, aga seda vabadust luua saab ikka ja eeskätt meedia ise. Toimetajad. Peatoimetajad. Meediamajade omanikud. See on selgroog, mis hoiab üleval meie vaba sõna. Nemad saavad ja peavad andma kindluse ajakirjanikele, et nad on vabad ja sõltumatud. Nemad peavad seisma oma ajakirjanike eest. Ja siis saab ajakirjanikkond anda ka ühiskonnale seda kindlust, et sõna on vaba. Et majal on aknad, et see ei lähe kopitama, hallitama ja ei kuku lõpuks kokku.

Mida mina, poliitikuna, saan teha? Lisaks muret tegevate mustrite väljanäitusele Riigikogu saalis?

No ma võin näiteks öelda, et ma imetlen neid ühemehesõusid maakondades, kes üksi käivad, üksi teevad, üksi monteerivad, lendavad Jõgevalt Tartusse, nahk märg, selleks et õhtul eetris olla. Ja muidugi vastan ma nende meeste ja naiste küsimustele.

Ma võin ka öelda, et ma näen, kuidas Evelyn Kaldoja Müncheni julgeolekukonverentsilt peab nii blogi kui teeb intervjuusid, kogudes materjali hilisemateks pikkadeks lugudeks. Ma usun, et ta võib seal mõnel hetkel vihata online-meediat rohkem kui ükski poliitik seda teha jaksab. Ma võin öelda, et ma näen, kuidas mõnel kogenud välispoliitika-ajakirjanikul, kes seni on pühendunud pigem kirjutamisele, väriseb käsi esimest online´i tehes. Ja ma tean, et ta teeb seda lisaks, mitte selle vana töö asemel. Sama palga eest.

Aitäh teile, Eesti ajakirjanikud, et te olete vabad. Kallid toimetajad ja omanikud, hoidke meie ajakirjanikke! Kaitske neid ja nende töörahu, nii nagu oskate ja saate, tulgu need rünnakud võimu või raha poolt.

Ja muidugi, kuna kõik on ekslikud, siis tuleb ette vigu, nende klaarimist ja karmi vaidlemist, olen kindel selleski. Aga kakeldagi on turvaline, kui põhiasjad on korras, paigas ja keegi neid kahtluse alla seadma ei pea. Eks ole tegelikult ju loomulik, et toimetajad toimetusi ümber kujundavad ja ajakirjanike tööle negatiivset tagasisidet annavad. Eks ole seegi loomulik, et poliitikul aeg-ajalt isegi peris hea loo puhul ikka miski kriipima jääb, kui eri mõtteid arusaamatul moel on sabapidi sõlme seotud. Aga neid asju arutada selles mustris, kus me praegu asume, on selgelt keerulisem. Sellest ei võida tegelikult keegi, ei ajakirjanikud, ei meediamajad ega ka poliitikud mitte.