"Lahkuda ülestõusmispühade ööl, see tundub hästi märgilise tähendusega," sõnas Tootsen, kelle viimane kohtumine Saloga jäi eilsesse päeva. Ehkki oma elu lõpu poole jäi vaimulik järjest väetimaks, säilis Tootseni sõnul tema hea huumorimeel viimase hetkeni.

Just hea huumorimeel ongi üks põhiline märksõna, mida Tootsen Salost rääkides korduvalt mainib. "Salol oli kihvt vaade maailmale ja selline soe huumor, ka iseenda üle," iseloomustas Tootsen. "Kohati selline mõnus Eesti absurdihuumor, millega ta kõiki üllatas."

Teise Salole iseloomuliku põhiteemana nimetas Tootsen armastuse temaatikat. "Ta hästi palju rõhutas armastuse teemat, mis praeguses maailmas on kaduma läinud. Ristiusus on antud üks oluline käsk: armasta oma ligimest. Salo pidas Tartu ülikoolis mitu pikka loengut armastuse teemadel Ta nii kenasti ütles seal, et kui inimesed kirjutavad, siis nad peaksid üksteisele saatma armastuskirju."

"Mulle tundub, et ta oli üks vähestest praegustest suurmeestest, kes tundus rahva ühendajana," ütles Tootsen. "Erinevate maailmavaadetega inimesed pidasid temast väga lugu. Minu meelest see kohe torkab silma tema puhul. Väga vähe on praeguses maailmas neid, kes suudavad erinevaid inimesi - ole sa ateist, kristlane - ühendada."

Tootsen nimetas Salot inimlikuks vaimulikuks. "Pühaduse mõõde oli temas olemas. See, kuidas ta maailma suhtus ja ise elas. Tema väga kihvt huumor. Ma tahaks mõelda, et ta oli konfessioonide ülene. Ta oli katoliku preester, aga ta nägi maailma kuidagi hästi avaralt. Tema avatud vaade jääb meelde."

Salo tegutses ka tõlkijana ning tema jaoks oli keel väga oluline, lisas filmimees. "Ta võis üllatada oma keelemängudega ja visata mõne Alliksaare või Laabani killu vahele."

Meeste tutvus ulatus pikka aega tagasi. "Meie lähem tutvus oli 2003. aastal, kuid salvestasin temaga esimese "Ööülikooli" saate," meenutas Tootsen.