Ministrikohtade jaotus on järgmine:
Isamaa: välisminister, kaitseminister, kultuuriminister, justiitsminister ja rahvastikuminister.

Keskerakond: majandus- ja taristuminister, haridusminister,
sotsiaalminister ning riigihalduse minister.

EKRE: rahandusminister, siseminister, maaeluminister, keskkonnaminister ja välismajandusminister.

EKRE ja Isamaa valitsuse puhul on kõige enam muretsetud selle pärast, millega võivad hakkama saada EKRE ministrid. Koalitsioonilepingut varjatakse kiivalt, aga EKRE inimesed räägivad avalikult oma soovist hakata raha ära võtma igasugu ebameeldivatelt asutustelt ja MTÜ-delt. Esialgu paistab, et see oht on Eesti kolmandast sektorist mööda minemas. Mittetulundusühingutele jagab väga palju raha sotsiaalministeerium, mis jääb Keskerakonnale.

Samuti ei saa EKRE kultuuriministeeriumi. Kergendatult võivad hingata kõik Eesti teatrid ja teised kultuuriasutused, sest enam ei pea nad kartma, et kui ministrile etendus või näitus ei meeldi, võetakse asutuselt raha ära.

Siseministeerium läheb EKRE-le. Selle ministeeriumi vaimsus klapib ilmselt ka kõige paremini EKRE poliitika vaimsusega, mistõttu uus siseminister saab end kiirelt ja mugavalt sisse elada. Muretsemiseks on põhjust pagulastel ning neid kaitsvatel organisatsioonidel. Siseministeeriumi alla käib ka töömigratsiooni teema, millest järjest suuremas ulatuses sõltuvad Eesti tööandjad.

Maaeluminister ja keskkonnaminister on samuti EKRE-le olulised, sest need ministeeriumid teevad otsuseid, mis mõjutavad EKRE toetajaid maapiirkondades. Eriti keskkonnaministrilt võib oodata suuri muutuseid, et kärpida maakohtades ebapopulaarseid keskkonnapiiranguid.

Suureks peavaluks võib EKRE-le kujuneda rahandusministri koht. Rahandusministril on võim jagada raha ning panna oma veto eenõudele, mis rahandusministeeriumile ei meeldi. See on seetõttu väga oluline, aga ka väga raske ministeerium. Nimelt on rahandusministeeriumi haldusala väga suur, rahandusministril on tohutult kohustusi ning kogu valdkond on väga keeruline.

Rahandusminister ei pea olema tingimata rahanduse haridusega, aga ta peab kindlasti olema numbriinimene, keda ei hirmuta tabelid, graafikud ja lõputud arvutused. EKRE-l on palju jutumehi, aga head numbriinimest nende tuntud poliitikute seas pole. Kui nad tahavad rahandusministriks head inimest, peavad nad seda võibolla otsima väljastpoolt oma erakonda. Rahandusministriks võib ju nimetada ka mõne niisama inimese ja sellest ei juhtu midagi, sest ametnikud teevad kogu töö ministri eest ära, aga sel juhul kaob ära ministrikohaga kaasnev mõju. Millegi mõjutamiseks tuleb sellest ikka aru saada.

Rahvastikuministri koht on valitsuses varasemalt olnud, aga see kärbiti ära. Selle taasloomine viitab, et koalitsioonilepingus võib olla mitmeid rahvastikku puudutavaid punkte.

Viimase asjana tuleb märkida, et kui sotsiaalministri koht läheb Keskerakonnale, jääb praegune isamaalasest minister Kaia Iva tööta. Iva on Isamaa esimees Helir-Valdor Seederi asendusliige riigikogus, aga Seeder otsustas valitsusse mitte minna, mistõttu riigikogusse Iva minna ei saa. Iva ja Seeder kandideerivad samas ringkonnas ja Isamaa esimehe valimistel olid nad konkurendid. Kui Seeder ei anna Ivale mõnda ministrikohta, näeb see välja nagu väga väiklane isikliku konkurendi vaenamine.