“Pealtnägija” võttemeeskond kohtus Jane Paberitiga esimest korda 2018. aasta talvel, kui tehti lugu närvi- ja lihashaigust põdevatest inimestest, vahendab ERRi uudisteportaal.

Paberitil diagnoositi pöördumatu ja kiirelt progresseeruv närvi- ning lihashaigus ALS, mille tulemusel lülitub keha funktsioonhaaval välja.

Tänavu jaanuaris vapustas ta Eestit, kui kiirelt progresseeruva haigusega nelja lapse ema teatas “Pealtnägijas”, et tahab esimese eestlasena teha abistatud suitsiidi ja palus selleks avalikkuse rahalist abi.

Sellel emotsionaalsel teekonnal saatis toimetaja Taavi Eilat Jane Paberitti ka kõige viimasel reisil Šveitsi.

Veebruaris 2018 rääkis Paberit, et ALS haarab kogu haigust põdeva inimese keha. “Tavaline surmapõhjus on siis nende hingamisraskustega kaasnevad tüsistused.”

Selle asemel, et passiivselt oma kehasse vangi jäämist ja hääbumist oodata, leidis eestlanna Dignitase kliiniku Šveistsis, kus seadus lubab lootusetute patsientide puhul abistatud enesetapu tegemist. Talle omase kompleksivabadusega rääkis Paberit oma valikust avalikult “Pealtnägijas” tänavu jaanuaris, kui ta oli lõplikult aheldatud ratastooli, liikus veel üks käsi ja kõnegi oli juba tuntavalt häiritud.

“Minu ja minu pere jaoks oli nagu plaan algusest peale teada, et mina tahan minna Šveitsi Dignitasse assisteeritud suitsiidile,” ütles Paberit jaanuaris “Pealtnägijale”.

Esimene eestlane, kes sai loa abistatud enesetapuks oli niigi tähelepanuväärne, kuid Paberit tegi midagi veel erakordsemat. Ta pöördus sõprade ja avalikkuse poole, et inimesed aitaks rahastada sõitu ja surmaabi, mille eelarve on ligi 10 000 eurot. Hämmastaval kombel tuli vajalik summa kokku vaid paari tunniga pärast saadet ja jäi kõvasti ülegi, mille naine annetas ALSi haigete Janne Puusepa fondile.

Paberiti samm oli vastuoluline. Seda arutati ETV debatisaates ja lugematutes artiklites, aga olukord muutus veel ebatavalisemaks. 10. märtsil korraldati Paberitile kodukandis, Pajusti kultuurimajas, suure meedia tähelepanu all ärasaatmispidu. Meeleolu oli ühtaegu rõhutatult rõõmus ja vargsi traagiline. Laval astus üles hulk Paberiti tantsuõpilasi ja sõpru. Ehkki Šveitsist tuli juba jaanuaris põhimõtteline otsus, et Paberit võetakse vastu, sai viimsele teekonnale saadetav naine nädalapäevad enne pidu teada täpse kuupäeva. Üritusel seda välja ei öeldud ja ruumis teadsid vaid paar inimest, aga sel hetkel oli tal jäänud elada täpselt 18 päeva.

“Ootamine on tüütu, ma olen väga kärsitu inimene. Kui see kuupäev tuli, siis see oli hästi halb päev, ma olin veel kehvemini maganud, kui ma tavaliselt magan, ja mingid sellised inimeste poolsed sekeldused, mis ALSiga üldse kokku ei lähe. Kui ma selle kirja sain, siis see oli like, päeva parim uudis,” rääkis Paberit 10. märtsil.

“Loed päevi?” küsis Eilat.

“Tead ei jõua, mul on nii kiire. Ma kujutasin endale ette, et ma teen mingi hullu kalendri seinale, kus hakkan päevi kriipsutama — ma reaalselt olen koguaeg lennus,” vastas Paberit.

Jane tütar Anna-Stiina Kaljusalu tõdes, et kuna tema ema lahkumise kuupäev on teada, ei ole tore olla, kui ta teab, et ema ootab seda väga. “Ta on elu elanud täpselt sellise jõuga, nagu tahtis. Tema on valmis ja siis me oleme ka valmis.”

Lahkumise hommik algas tavapärase tiiruga aias

Laupäeval, 23. märtsil kell 7 hommikul tegi Paberit tiiru koduhoovis, vaatas elule tärkavaid peenraid ja soojendas end esimese kevadpäikese käes. Need olid tema viimased hetked oma kodutalus. Nagu selle ajani, oli Paberit ka lahkumise hommikul vähemalt väliselt ergas.

“Täna me hakkame sõitma Šveitsi poole,” sõnas Paberit.

“Miks te autoga lähete?” uuris Eilat.

Roadtrip! Elu on seiklus. Et ei jääks selline tunne, et siuh sinna, valmis ja tagasi. Et see protsess oleks ... nauditav ei ole nüüd just ilmselt see sõna ka ... et ta oleks võimalikult meeldiv. Natuke nagu tseremoonia või nii,” lausus Paberit.

Vahepealsed kaks nädalat enne lahkumist olid kiired — ta sai kokku paljude sõprade ja lähedastega, kes tahtsid viimast korda head aega öelda.

“Noorpõlve austajad, salajased kirjutavad, noh, mitte et see oleks mulle mingi saladus olnud, ju ma ikka teadsin. Et sellised hästi lihtsad inimlikud asjad, aga on hea, kui need saab ka välja öelda. Mu üks parimatest sõbrannadest näiteks ütles üleeile, et aitäh sulle selle neljakümne aasta eest,” rääkis Paberit.

Paberitiga sõitis Šveitsi kaasa kaheksa pereliiget, aga mitte vanem vend Janis Pikhof. Mõte, et õde lahkub viie päeva pärast siit ilmast, ei mahtunud talle pähe.

“Kurb on, aga sõnu ei tule lihtsalt välja. Ei saa ... ei jõua kohale mulle, see oli ikka see jama kõik. Noh ... minu kallis õde, väikene õde. Hoiaks kinni hea meelega, ära mine. Aga me võtsime koos selle otsuse vastu ja ma olen tema poolt,” otsis Pikhof sõnu.

Teel Euroopa südamesse oli plaanis mitu vahepeatust. Autos istudes avaldas Paberit soovi veel Lõuna-Eestist läbi käia. “Mu sõbranna juurest, kes mu koera endale võttis. Teeme tšau!”

Šveitsi plaaniti jõuda 26. märtsil. “Aitäh veelkord kõigile ... kes selle reisi jaoks annetasid — näe üks kelluke teile ... vot,” oli Paberit emotsionaalne.

Neli päeva ja 2500 kilomeetrit hiljem, 27. märtsil oli Paberit koos perega end sisse seadnud Zürichi äärelinna maalilise vaatega hotellis.

Zürichit teatakse rahvusvahelise panganduse mekana, palju vähem tuntakse riiki aga suitsiiditurismi järgi. Šveits on üks vähestest riikidest, kes lubab surmaabi ka teiste riikide kodanikele. Paberit saabus teisipäeva pärastlõunal ja samal õhtul toimus ka esimene kohtumine arstiga, kes teda selles aitas.

“Arst oli väga sümpaatne ja südamlik. Ta ütles, et ei kahtle, et see on minu soov ja et see soov on kindel, ja rääkis põgusalt ka mu lastega,” ütles Paberit Zürichis.

Paberiti tütar Anna-Stiina Kaljusalu märkis, et nad nutavad üha rohkem. “Et selliseks nostalgiliseks ja härdaks hakkame muutuma vaikselt, et ...”

Dignitase esindaja: inimesed reisivad ette teatamata meie juurde ja loodavad kohesele abile

Kakskümmend aastat tegutsenud mittetulundusühing Dignitas on selle äärmiselt spetsiifilise ja vastuolulise abi üks tuntuim osutaja maailmas. Just soovimatu tähelepanu ja võimalike rünnete kartuses annavad kliiniku esindajad harva intervjuusid ja paluvad ajakirjanikel hoonet väljast mitte näidata.

"Väga raskes tervislikus seisundis inimesed reisivad Šveitsi, lootes, et nad saavad meilt kohest abi. Nad ilmuvad ette teatamata meie kontorisse,” rääkis Dignitase esindaja Silvan Luley “Pealtnägijale”. “Süsteem nii ei toimi. Me peame need inimesed tagasi koju saatma, mis on neile kohutav ja samuti väga raske ka meie meeskonnale. Selle vältimiseks ei taha me oma aadressi avalikustada.”

Nagu nimi viitab, on Dignitase moto “Elada väärikalt, surra väärikalt” ja diskreetsus üks võtmesõna. Ühingu üks eestvedaja Silvan Luley näitas “Pealtnägijale” fotodelt ruume, kus Paberit paari päeva pärast elust lahkuma pidi. Ruumides polnud iseenesest midagi erilist ega salajast, aga niisama uudistajatel pole sinna asja.

"Ainus, mis annab ära, on see voodi, mis on liigutatav, aga kõik muu on nagu tavaline elutuba. See on teine ruum on väike," rääkis Luley.

Viimased hetked veedab lahkuja oma lähedastega nendes ruumides ja võtmekoht on, et inimene peab suutma ise surmava rohu manustada. Arst annab kätte ainult medikamendi ja siit tuleb ka nimi abistatud suitsiid, mitte eutanaasia.

“Me lähme kohale, täidan veel mõned paberid,” räägib Paberit.

Luley jätkas protsessi kirjeldamist: “Siis saab patsient antiemeetilise ravimi, mis aitab kõhtu rahustada."

Paberit lisas, et seejärel ootab ta pool tundi selle mõju ja siis võtab sisse unerohu. “See on selline noh, ütleme pool klaasi pisut mõrkja maitsega vedelikku,” sõnas Paberit.

“Umbes viie minuti pärast jääd sa magama ja langed väga-väga sügavasse koomasse. Enam-vähem kolmveerand tunniga muutub hingamine aeglasemaks ja aeglasemaks, kuni peatub lõpuks. See on nagu loomulik suremise protsess,” kirjeldas Luley.

“Uinud viimast korda?” küsis Eilat.

“Jah, loodetavasti,” vastas Paberit.

Ehkki tegu on igati ametliku protseduuriga, milliseid Dignitases on tehtud juba 2700 korda, kutsutakse pärast iga surma politsei, et fikseerida inimese lahkumine siit ilmast. Abisaajaid kaalutakse pikalt. Näiteks Paberiti puhul oli protsess selleks hetkeks, kui ta jaanuaris asjaga avalikkuse ette tuli, kestnud juba üle aasta.

Algul tuleb astuda Dignitase liikmeks, mis ei kohusta millekski, aga annab võimaluse, et su soovi kaalutakse. Paberit andis avalduse sisse eelmisel sügisel ja sai põhimõttelise heakskiidu jaanuari lõpus. Enne kui n-ö roheline tuli antakse, vaatavad kandidaadi elulookirjelduse, haigusloo ja muu üle Dignitase töötajad, aga eraldi veel ka arst, kes langetab lõpliku otsuse. Juba kohale sõitnuna toimub viimane konsultatsioon, kus on võimalik pidurit tõmmata. Luley ei ole arst ega osale ravimi andmises, kuid tunnistab, et töö tekitab iga päev vastakaid tundeid.

“Ma ei ole rõõmus ja ma ei ole kurb. Üks asi, mis mind kindlasti häirib, on see, et inimene nagu Jane peab tulema siia Šveitsi. Lihtsalt sellepärast, et ta tahab, et tal oleks lihtne inimõigus otsustada, millal ja kuidas elust lahkuda. See on tema õigus! See on inimõigus! Euroopa inimõiguste kohus tunnistas 2011. aastal, et jah, see on inimõigus. Miks siis Eesti poliitikud ei anna talle seda õigust kodus?” küsis Luley.

Ka Paberit oleks eelistanud selle viimase sammu astuda Eestis, aga kuna meil see lubatud pole, tuli sõita siia. Õigus määrata enda elu, kaasa arvatud selle lõppu, oli ka põhjus, miks ta asjast nii avatult rääkis. 24 tundi enne määratud tärminit küsis Eilat veel korra — kas ta on ikka kindel?

“Mul on ravimatu haigus ALS, mis kulgeb väga kiiresti, jätab mind väga abitusse seisundisse ja mulle ei sobi haige olemine,” ütles Paberit 24 tundi enne abistatud enesetappu.

Paberit nimetab sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimist sisuliselt enda viimaseks tööks.

“Miks on vaja sellist avalikku palagani ja et oh seda kuulsusejanu. Mis ma selle kuulsusega teen? Mis ma teen sellega täna või homme?! See on minu töö, see on minu panus rääkida asjadest,” selgitas Paberit.

Ühelt poolt öeldakse, et elu on püha, kuid valudes vaevlemine ja kehasse pantvangi jäämine on midagi, mida Paberit ei tahtnud — seda enam, nagu ise on rõhutanud — meie sotsiaalsüsteem ei ole temasuguste haigetega valmis tegelema. Säärase planeeritud lahkumise eelis on võimalus lähedasega korralikult hüvasti jätta, olulised jutud ära rääkida ja mitte näha, kuidas ligimene piinleb ja muutub ajapikku abituks kehaks.

“Kõige raskem on see, et mu lähedased on nii lahedad, kihvtid ja head inimesed. Nendega saab nii palju nalja, et mul on natuke nagu kade meel, et see ei saa jätkuda. Ma oleks tahtnud vanaema pikemalt olla. Aga muidu on, nagu on,” sõnas Paberit.

“Kas lapselaps üldse mõistab seda, mis praegu toimub?” küsis Eilat. “Ei,” vastas Paberit, pisar silmas.

Paberiti tütar Anna-Stiina Kaljusalu ütles, et ei ole oma lapsele veel mitte mitte midagi rääkinud. “Et ma nüüd pean rääkima sellest, et kuidas seda selgitada, et ... tulime mammiga reisile, aga tagasi läheme ilma mammita. Ma ei tea. Varsti on emadepäev ja et seda me tähistame ilma temata siis ... või tähistame ... peame. Jah, ma ei kujuta ette seda päris hästi praegu, et kuidas see pere ilma temata toimib.”

Ühelt poolt on privileeg, et Paberit usaldab “Pealtnägija” kaasa kutsuda väga isikliku teekonna lõpumeetritele, aga mõistetavalt on hetki, kus pole kohane tunnistajaks trügida. Paberiti viimane päev möödub perega, väikese ringkäiguga looduses ja lõpetuseks restoranis Zürichi kesklinnas, kus peategelase soovil on viimane õhtusöök fondüü.

28. märts — Jane Paberiti lahkumise päev

Neljapäeval, 28. märtsil kell 10.30 oli Paberit koos perega end aegsasti valmis sättinud — poole tunni pärast oodati neid Dignitases, kus naine ise endalt elu võtma pidi. See oli “Pealtnägija” ja avalikkuse viimane kohtumine temaga.

Eilat küsis Paberitilt, kuidas hommik olnud on, millele Paberit kostab, et nagu iga teine hommik.

“Kas sa oled oma otsuse jätkuvalt kindel?” uuris Eilat.

“Jah, ma olen, ma ei ole oma otsuses kunagi kordagi kahelnud,” vastas Paberit ja tõdes, et ta ei oska enam midagi öelda. “Ma arvasin küll, et tuleb veel mingi viimase minuti tarkusetera, aga ei. Kõik on nii, nagu on.”

Eilati küsimusele, mis tuleb Paberiti arvates pärast surma, vastas ta, et mitte midagi, kuna inimene on looduse osa. “Et nii, nagu me ei muretse lillede, lindude või loomade hinge pärast, samamoodi me ei peaks muretsema inimese hinge pärast. Et jah, kõik me tuleme tagasi. Kes kivina, kes lillena, mis iganes muutusi loodus meie tuha või surnukehaga ette võtab. Aga mingit teispoolsust ma ei usu, mina ei tule tagasi."

Jane Paberit lahkus 47 aasta, 8 kuu ja 13 päeva vanusena. Läinud neljapäeval kell 16.30 teatas pere, et nende ema enam ei ole ning tema blogis ilmus Paberiti enda postuumne pöördumine.