Ma ei toeta siseministri ideed kõigile 1991 aasta seisuga Eesti elanikele anda tingimusteta kodakondsus. Selle loogika omaksvõtmise järgi me justkui poleks enam mitte okupeeritud riik, kes taastas oma iseseisvuse, vaid 1991 aastal tekkinud uus riik, mille tekkega kõik elanikud saavad kodakondsuse, aga seda paradoksina tervelt 27 aastat pärast riigi taastamist. Selle sammuga tekkiks juurde 80 000 uut Eesti kodanikku ilma sisuliste naturalisatsioonitingimusteta.

Selle idee rakendamine tähendab samuti ka naturalisatsioonireeglid korrektselt täitnud Eesti kodanike pingutuste alavääristamist. Meie naturalisatsiooni reeglid on Euroopa teiste riikidega võrreldes mõõdukad ning midagi ületamatut selles pole. Nii ongi kodakondsuseta isikute arv on Eestis samm-sammuliselt kahanenud. Igati positiivne on inimestele keeleõppevõimaluste oluline avardamine. Eesti keele õpe ei tohi olla defitsiit tänases Eesti riigis. Just seetõttu Isamaa ettepanekul tehti Narva ja Tallinna eesti keele majad.

Kõik ideed kodakondsuspoliitika aluseid muuta lähtuvad vildakast arusaamast kodakondsusest kui sotsiaalõigusest. See ei ole seda. Kodakondsus on ennekõike küsimus poliitilise võimu teostamisest selles riigis. On murettekitav, et Eesti kodakondsuspoliitika aluseid püütakse kõigutada mitmete erakondade poolt kahelt suunalt. Ühelt poolt nullvariant (hellitlevalt nüüd siis kodakondsusaken) ning teisalt mitmikkodakondsuse kehtestamine.

Loodan, et siseministri idee ei ole mitte sotsiaaldemokraatide poolt pinnase ettevalmistamine ideoloogia muutmiseks pärast valimisi stiilis, et: programmis ei olnud, aga enne valimisi ju rääkisime.