Väärikas delegatsioon kannab tugevat sõnumit

Vormiline külg osapoolte dekaadidepikkust suhtlust arvestades väärib alati analüüsi. Delegatsiooni personaalia kannab sageli sõnumeid, mis võivad pakkuda olulist infot. Seekord võtsid 14-tunnise rongisõidu Pyongyangist Pekingisse ette lisaks Kim Jong-unile välisminister Ri Yong-ho, kaitseminister No Kwang-chol ning eeldatav pealäbirääkija tulevastel võimalikel vestlustel Ameerika Ühendriikidega, Kim Yong-chol. Lisaks hulk väiksemaid mutreid, kuid just viimase aasta diplomaatilises turmtules aktiivselt pildis püsinud tegelasi. Ebapõhjakorealik oleks jätta mainimata Austatud Esileedi Ri Sol-ju osavõtt, sest just nii tuleb Kim Jong-uni aina enam kõrges mängus pildilekippuvat kaasat eelmisest sügisest alates kutsuda.

Kui Kim oma 1.jaanuari telekõnes, kus välissuhtlusele oli pühendatud pooletunnise kõne viimane napp kolmandik (esimesed kaks kõnelesid põhjakorealaste elujärjest ja majandussektori väljakutsetest), mainis diplomaatia ja kõneluste tähtsust, siis Pekingi delegatsiooni koosseis kinnitab neid sõnu. Eelseisva Kimi ja Trumpi tippkohtumise eel sünkroniseeriti suure tõenäosusega Pekingi ja Pyongyangi positsioone. Samuti võib vormiliseks lugeda sõnumit, mida sellisel tasemel visiit ameeriklastele andma peab – Põhja-Korea ei ole oma arvamustes üksi, vaid neil on tugev seljatagune Xi Jinpingi näol. Strateegilise partnerluse tsementeerimine oli üks väheseid termineid, mida osapooled meediale paotasid. Selle sisu ja vorm aga ei pruugi käesoleval veel olla nii ühtne nagu Kim või Xi seda sooviksid lasta välja paista. Déjà vu’na mõjub tähelepanek, et ka eelmisel aastal eelnes Kimi teistele tippkohtumistele mitu nõupidamist Xi Jinpingiga.

Kõik võidavad?

Xi ja Hiina jaoks tuleb Trumpi ja Kimi kohtumine suurepärasel ajal. Põhja-Korea tuumaprogrammi ja selle väidetavat mõjutamise võimet annab ameeriklastega peetavatel kaubanduskõnelustel suurepäraselt malakana ära kasutada. Kasu üritab haarata ka Kim, kes viimasel ajal kõneleb lakkamatult sanktsioonidest. Aastakümneid on Kimide režiimi strateegid kasutanud sama mustrit – eskaleeri, tõmba tagasi ja räägi sanktsioonide leevendamisest. Väikeste nüanssidega ollakse samas ringis tagasi ka seekord.

Endiselt on kõigil osapooltel teadlikult sassis klišeeliku „kogu Korea poolsaare tuumadesarmeerimise vajaduse“ tõlgendamine. Ameerika Ühendriikide positsioon on vankumatu – enne täielikku ja tõendatud tuumadesarmeerumist Põhjas ei leevene ükski sanktsioon. Põhja-Korea peab silmas (ja seab selle arvamuse kinnistamiseks hoolikalt sõnu) ja probleemiks Ameerika kohalolu Lõunas ning regioonis üldiselt. Selles arvamises on Kimil kindlasti olemas Pekingi jäägitu toetus. Lugenud korduvalt Kimi 1. jaanuari kõnet, tekib aina enam veendumus, et alanud aasta tuleb ajaostmise ja venitamise aasta. Jah, Aasias liiguvadki mastaapsed algatused aeglaselt ja läbimõeldult, kuid lisades kõnes mainitule Põhja-Korea reaalsed tegevused peale udukoguna mõjunud 12. juuni tippkohtumist Singapuris on pilt üsna staatiline – ühtegi tõsiseltvõetavat liigutust Kim tuumadesarmeerimise suunas teinud ei ole ja ei kavatse nii pea ka teha.

Seda enam on analüütikud uue tippkohtumise ootuses – Donald Trumpil ei ole ilmselt lääneliku kasvatuse juures piisavalt asiaatlikku närvi taaskord mingit uut umbmäärast udu kuulata. Let’s see what happens ei tööta enam!

Sanktsioonid siiski pitsitavad?

Kimil ei ole siiski lõpmatult aega. 2/3 riigi ekspordituludest on ära lõigatud. Kuigi sanktsioonide eiramise kohta tuleb sõnumeid nagu uudisteagentuuri online ribalt, ei suuda maailma enim kammitsetud riik sedasi kaua toimetada. Massiline kivisöe ülejääk on küll taganud selle suurepärase kättesaadavuse koduturul, pakkudes niiviisi paremat energiavarustuskindlust, kuid riigi valuutatulud on kokku kuivamas. Terved sektorid on seiskunud, inimesed on jäänud kodudeta ning sõltuvad juhutöödest. Tekkinud on enneolematul määral gängide kuritegevust. Keerulisele olukorrale valuutavarude suurendamisel annab kinnitust ka riigivara ja -ettevõtete müük (õigemini keerukate skeemidega riigi kontrolli alla jääva kasutusõiguse seadmine), sanktsioneeritud kinnisvaraturu tekkimine, turukaubanduse rangem kontroll ja mitmed muud sisetarbimise arvelt tulude tagamiseks tehtavad meetmed. Just siin on Hiina käes järjekordne hoob suhtluses ameeriklastega – Hiina võib asuda sanktsioonide tühistamise nõudmise või nende olulise leevendamise teele. Piirikaubandus toimub muidugi ka täna, kuid mahus, mis ei taga osapoolte toimetulekut endisel ja harjumuspärasel määral. Ka Põhja-Koreaga piirnevad Kirde-Hiina alad on kaubandusvoogude taastumisest äärmiselt huvitatud.

Kahe Korea kattuvad huvid

Sanktsioonide leevendamise vajadusest kõneleb ka Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga Kaesongis avatud ühisbüroos pidanud eelmisel poolaastal igapäevaselt keskmiselt 2,5 kohtumist kogu teemadespektri ulatuses. Sõlmitud on lugematul määral eelkokkuleppeid, mille ellurakendumine on vajalike leevenduste ootel. Lõuna-Korea president Moon Jae-in üritab kasvava regulaarsusega kaubelda partneritelt erandeid näiteks raudteealasele koostööle, metsandusele, aga ka ravimitööstuste avamisele ning töös on erimajandustsoonide töö taasaavamine või laiendamine. Jutuks on olnud turismialane koostöö ning perekondade taaskohtumiste regulaarsus. Samalaadses mahus areneb ka koostööprojektide sõlmimine Hiina ja Põhja-Korea vahel. Näiteks ollakse koheselt valmis looma erimajandustsooni ja sadamat Yalu jõele Dandongi ja Sinuiju vahele, veidi asulatest ülesvoolu minnes. Ootel on mitmed infrastruktuuriprojektid, avatud on uusi sildu ja tollitaristuid. Kõrva on jäänud muidu ümbernurgajuttu edukalt veeretava Moon Jae-ini 10. jaanuaril peetud pikk pressikonverents ja seal välja prahvatatud soovunelm konkreetse edasise tegevuskava vajadusest Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel. Lõuna-Koread räsib kasvav tööpuudus ning majanduskasvu aeglustumine ning Mooni kodune toetus ja tegevusvabadus Põhja-Korea suunal võib sumbuda kiiresti. Just Põhja-Koreas näeb Moon selget võimalust hüppeliseks majanduskasvuks kogu Korea poolsaarel.

Mida oodata alanud aastast?

2019.aastal on Korea poolsaare arengutes oodata lennukat minekut. Toimuma saab tõenäoliselt eelkõige majandusküsimustele keskenduv Koreade tippkohtumine Soulis, kuhu Kimide dünastia seni oma jalga tõstnud ei ole. Toimub Trump ja Kimi kohtumine. Õhus on Kimi ja Putini kohtumine, sest Venemaa on edukalt kasutanud ära Hiina taandumise suhetes mõlema Koreaga, kuid käesoleva aasta teises pooles on Venemaa sunnitud oma territooriumilt välja saatma kogu põhjakorealastest soodsa, kui oskustega tööjõu. See on aga mõne Kaug-ida regiooni jaoks Venemaale eluliselt üliraske samm ning nõuab vägagi kastist välja mõeldud poollegaalseid lahendusi. Suhted Tokyoga on endiselt ülemääraselt laetud ning tippkohtumise ettekujutamine Jaapani ja Põhja-Korea vahel nõuab hetkel liigset fantaasiat. Õhus on Korea sõja lõpetamise katsed, kuid ka siin võib kaalukeeleks osutuda Hiina, kelle suuvoodrina võib Kim Jong-uni suust kuulda nõudeid Ameerika väekontigendi kadumisest Koreast. Lennukaid ähvardusi Washingtoni suunas on Pyongyangi ruuporist tulnud taas endise innukusega.

Seega kooskõlastasid Kim ja Xi seekord Pekingis seisukohti, mis mõlemaid osapooli erinevatel teemadel ameeriklastega peetavatel läbirääkimistel tugevama aitavad tunda. Samuti pidid laual püsima suuremad kuhjad pabereid, mis kõnelevad võimalikust majanduskoostöö elavdamisest. Sellele viitab Kim Jong-uni kommentaar võimalikust „teisest teest“ majanduse elavdamiseks, kui heatahtlik koostöö lõunanaabriga ameeriklaste pahatahtlikkuse tulemusel ebaõnnestub. „Teise tee“ väljendit kasutab Põhja-Korea meedia sagedasti ning Xi on avaldanud sellele oma toetust. Ahjaa, Kimil oli visiidi ajal 35. või 36. sünnipäev, mis sunnib arvama, et „teisel päeval“ programm liiga tihe ei olnud. Külastatigi Pekingis asuvat moodsat ravimitööstust. Probleeme on palju ja osa neist tekitavad selget peavalu.