Head Eesti 200 liikmed,

Eesti 200 püstitas täna Tallinna kesklinna ühe plakati.

Mida tegi üks plakat, kus ühiskonna lõhestatus meile ausalt trammipeatuse näite varal ette näidati? Eesti inimeste ette tõsteti ühiskonna peegel - näidati, mis meil ühiskonnas on valus koht. Reaktsioonid näitasid just seda, et on valus. Aga miks ta meid ehmatas? Mis on selle valu juur? Miks on 28 aastat hiljem Eestis ikka veel võimalik tekitada sellist reaktsiooni? Sest see valu on päris. Visaku esimesena kivi see, kes ütleb, et plakatil näidatu ei ole tõsi?

Kui meil kõigil oli nii valus seda vaadata, nagu täna oli, siis hakkame selle probleemiga tegelema. Lõpetame üks kord selle paralleelmaailmades ja erinevate võimalustega ühiskonnas elamise ära. Loome ühtsed lasteaiad ja koolid kõikidele Eesti lastele, et nad saaksid koos käia ka ühistel pidudel ja töötada ühistes töökollektiivides ja elada ühistes linnaosades.

Homme hommikul on üleval uued plakatid, kus Eesti 200 kutsub üles looma lõpuks ometi ühtset haridussüsteemi. Kell 10 oleme kutsunud oma kontorisse ajakirjanikud, kellele me edastame oma sõnumi - Eesti ühiskonna lõhestatus on probleem ja meie üks suurimaid väljakutseid on see probleem lähimal ajal ära lahendada.

Meie eesmärk on, et meil ei oleks tulevikus enam mitte kunagi põhjust ega alust selliseid plakateid välja panna. Me jagame tänaseni ühiskonnas eestlasi ja eestivenelasi erinevatesse „tubadesse“ ning seda alates lasteaiast. Me ju saame aru, et pika plaani tegemine on tulutu, kui me ei lahenda ära seda ühiskonna sügavuses olevat probleemi. Meie sõnum on selge: meil kõigil on üks Eesti. Ei saa olla eestlaste Eestit ja venekeelsete inimeste Eestit. On üks Eestist hooliv inimene kodusest keelest ja rahvusest sõltumata.

Meie kõigi ühise Eesti nimel!

Ikka teie!

Kristina Kallas