Eestit esindab ÜRO Peaassambleel suursaadik ÜRO juures Sven Jürgenson, kes hääletuse järgselt loeb ette ka Eesti sõnavõtu lähtudes Riigikogu avaldusest. Suursaadik Jürgenson kinnitab avalduses üle ka Eesti seisukoha, et ränderaamistik ei muuda kehtivat tavaõigust.

Globaalne ränderaamistik on ÜRO liikmesriikide poolt ühiselt läbi räägitud deklaratsioon, mis ühelt poolt keskendub seaduslikule liikumisele nagu töö- või õpiränne, millega puutuvad kokku ka paljud välismaale õppima või töötama suunduvad eestlased. Teisalt annab raamistik võimaluse parandada rahvusvahelist rändealast koostööd, sealhulgas ennetada ebaseaduslikku rännet ja võidelda inimkaubanduse ja -smugeldamisega.

Eestile on oluline, et maailmas kehtiks ühtemoodi arusaam rändest, sest kontrollimatu ränne ja sellega kaasnev inimkaubandus on kõige kiiremini kasvav rahvusvaheline probleem, mida ei suuda üksinda lahendada ükski riik – ei need riigid, kust inimesed lahkuvad ega need riigid, kuhu inimesed suunduvad. Lisaks peegeldavad ÜRO rände üldpõhimõtted Eestile olulisi väärtusi, mis on kirjas ka meie põhiseaduses: inimõigused, väljendusvabadus, võrdsus seaduse ees. Globaalne ränderaamistik ei tähenda „uste avamist kõigile“ ega sätesta rännet inimõigusena.

Globaalse ränderaamistiku väljatöötamises lepiti kokku ÜROs juba 19. septembril 2016. aastal vastu võetud New Yorgi deklaratsiooniga (New York Declaration for Refugees and Migrants).

Eesti Vabariigi Valitsus kiitis heaks seisukohad ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta 22. märtsil 2018.

Riigikogu võttis vastu ränderaamistiku toetava avalduse 26. novembril 2018. Riigikogu rõhutas oma avalduses globaalses ränderaamistikus esile toodud põhimõtet, et igal riigil on õigus kujundada oma rändepoliitikat ise kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Ka õiguskantsler Ülle Madise kinnitas oma analüüsis, et ränderaamistik ei ole õiguslikult siduv ega too kaasa uusi siduvaid kohustusi.