„10 aastat tagasi, kui muudeti kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust kasvatades üle 300 000 elanikuga omavalitsuse volikogu koosseisu miinimumarv 79 liikmeni, toodi põhjuseks vajadus suurendada demokraatiat ning anda valimisliitudele ning väiksematele linnaosadele võimalus saada enda esindatus volikogusse,“ sõnas Kõlvart. „Peale seda seadusemuudatust on toimunud kolmed kohalikud valimised ja nagu me teame, ei ole ükski valimisliit volikokku pääsenud. Reaalsuses kasvasid vaid erakondade fraktsioonid.“

Linnaosade esindatus oli Mihhail Kõlvarti sõnul linnavolikogus tagatud ka enne seadusemuudatust. „Aga kuna volikogus oli vähem liikmeid, oli lihtsalt igast linnaosast proportsionaalselt vähem esindajaid,“ lisas Kõlvart. „Toonase seadusemuudatuse tegelik põhjus oli soov vähendada Keskerakonna kui Tallinnas populaarseima erakonna ainuvõimule pääsemise šansse. Teadaolevalt ei saavutatud ka seda eesmärki.“

Samuti ei saa Kõlvarti kinnitusel kuidagi öelda, et volikogu efektiivsus oleks rahvasaadikute arvu kasvamisest suurenenud. „Tekib küsimus, et milleks on siis vaja maksumaksja raha eest ülal pidada suuremat volikogu koosseisu?“ ütles Kõlvart. „1. novembri seisuga elab Tallinnas 453 328 elanikku ning Tallinna Linnavolikokku kuulub 79 liiget ehk teisisõnu on meil üks linnavolinik iga 5 738 tallinlase kohta. Mujal Euroopas saadakse oluliselt vähemaga hakkama – nii on Helsingis üks volinik iga 7 635, Riias 10 683 ja Londonis koguni 308 000 elaniku kohta.“

Helsingiga võrreldava suhtarvu saaks seega juhul, kui Tallinna Linnavolikogus oleks vaid 59 liiget. „Ma ei näe ühtki põhjust, miks Tallinna Linnavolikogu koosseis ei võiks olla taas 63-liikmeline, nagu ta oli aastatel 2002-2009,“ sõnas Kõlvart. „63-liikmeline koosseis tagaks, et iga volinik tunnetaks, et tema taga seisab suur hulk valijaid – see aga tähendab nii autoriteeti kui ka vastutust. Samuti on 63 liiget piisav, et iga volinik saaks kontsentreeritult täita oma kohustusi nii volikogu suures saalis kui ka komisjonide töös, mille arvu vähendamine võiks samuti olla arutelude teemaks.“

Kõlvarti sõnul tuleb tõsiselt kaaluda ka niinimetatud kahe tooli seaduse vajalikkust, mis lubab poliitikul kuuluda üheaegselt nii riigikogu kui ka kohaliku valla- või linnavolikogu koosseisu.
„Riigikogu liikmete tulemine volikogudesse on vähendanud kohaliku kogukonna liidrite võimalusi kaasa rääkida kohaliku elu küsimustes, samuti kaob neil lõpuks motivatsioon osaleda valimistel, sest nad saavad aru, et võrreldes elukutseliste poliitikutega on neil valituks osutumiseks palju vähem šansse,“ rääkis Mihhail Kõlvart. „See on üks näide, kuidas tegelikult võimu Eestis tsentraliseeritakse, kuidas võim koondub vähese eliidi kätte.“

Samuti peab Kõlvart kahe tooli seadust põhiseaduses sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibiga vastuolus olevaks, nagu on arvanud ka endine õiguskantsler Allar Jõks ja president Arnold Rüütel.

„Teen just nendele Riigikogu liikmetele, kes paralleelselt istuvad ka kohalikes volikogudes, üleskutse algatada seadusemuudatus, mis lõpetaks kahel toolil istumise võimaluse,“ sõnas Kõlvart.