"Ükski Lõunavete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tšekki." - nii on kirjaread ritta sättinud Ernest Hemingway oma 1937. aastal ilmunud romaani "Kellel on ja kellel pole" (To Have and Have Not), peatükis number 24.

Vähesed aga teavad, et juba 16. korda korraldataval Junior Eurovisionil (jah, selline lauluvõistlus on tõepoolest olemas alates 2003. aastast) teevad juba aastaid tele- ja korraldustööd mitmed eestlased. Kokku on meid siin 13 inimest.

Tarmo Krimm, pikaaegne telehunt, kes enamjaolt kaadri taga asjatamas on Eurovisioniga seotud juba 2000. aastate algusest, kui kodumaal tuli korraldada mainitud rahvusvaheline laulukarussell, tema on inimkeeli kogu produktsiooni juht. Suhteliselt bosside boss siis seekord.

Marek Miil, üks noortest ja parimatest tegijatest režisööridest, istub seekord Minskis telebussis ja vastutab ise oma peaga toodetava telepildi eest, mida siis loodetavasti miljonid silmad pühapäeval Euroopas näevad. Temal on see juba teine kord seda teha.

Marek kamandab kokku 16 kaamerat ja muu hulgas ka steady-kaameraga jooksvat Janar Volmerit, kes alles läinud esmaspäeval Minskist kõne saanuna juba õhtul kaameraga mööda lava jooksis. Tuli ruttu reageerida, sest üks operaator tuli välja vahetada ja Janar tuligi appi. Talle on see sellises mastaabis töötada esmakordne kogemus ja mees kinnitab ka ise, et suur ja võimas on kogu see üritus ikka küll.

Gert Kark, mees, kes EBU (Euroopa Ringhääling Liidu) projektijuhina kõigel silma peal hoiab, on samamoodi juba üsna mitmel Eurovisionil sama tööd teinud. Temal selja taga kolm suurt ja kaks väikest Eurovisioni. Väike siis Junior, nagu nimest võiks aimata.

Lisaks eelnevatele jäävad kaadri taha režisööri assistendid Vladlen Pobjarzin ja Toomas Vann. Toomas Õigus kui tehnikainsener. Lisaks neile veel viis riggerit, ehk neid, kes lavaehitusega seotud, Kulno ja Leho Kägu, Timo Tänav, Enn Koha ja Mihkel Nõmmik, kes siis laupäeval kohale saabuvad ja lava demonteerimisega pühapäeva õhtul alustavad.

Lava ja tehnika detailidega ma lugejaid koormama ei hakka, aga see on usutavasti üks suuremaid lava ja valguse produktsioone, mida Junior Eurovision näinud on.

Kui me kipume suuruselt küll kõike Eesti Lauluga võrdlema, siis paraku Minski Arena mahutab circa 15 000 inimest ja siinset lava võib ilma igasuguse häbita läinud aasta Lissaboni mastaabiga võrrelda. Saladuskatte all võib öelda, jäägu see nüüd siis rangelt omavahele, aga järgmisel aastal Tel Avivis korraldatav suur Eurovision läheb eetrisse tunduvalt väiksemas kohas, aga eks see ole üksjagu väljakutse ka korraldajatele, sest tegemist on ju telesaatega ja telemaailma maagia korraldamisega saavad profid (loe: need, kellest eelpool juttu)igal ajal ja kohas hakkama, anna vaid tehnika ja koht kätte...

Osalejaid on Minskis tänaseks 20 riiki, sealhulgas juba reegliks kujunenud Austraalia ja esmakordselt ka Kasahstani esineja, kes on ka üheks võitjasoosikuks siin. Igal juhul on ühke eesti keelt siin päris mitmes kohas kuulata ja teada, et eetrinuppe vajutab Eesti mees.

Nädalaga lihvitakse esinejad, kaamerad, valgus, heli ja kõik muu sinna juurde kuuluv peenelt paika ja siis juba sellel pühapäeval kell 18 (Eestis on siis kell 19) võib meie meeste teletoodangut kasvõi YouTube'i vahendusel jälgima hakata. Tehnikasõpradele kindlasti on siin jälgida nii valgust, heli kui pilti ja suurele Eurovisionile ei jää küll miski alla, kui just need väikesed, toredad lauljad, kelle vanusepiiriks on kuni 15 aastat.

Mine tea, kui juba Albaania ja Moldova on Junior Eurovisionil osalenud ja osalemas, siis miks ka mitte võiks kunagi läbi teleekraani ka meie tublisid laululapsi vaadata ja neile kaasa elada.

Allakirjutanu aga liitus Eurokarusseliga juba aastal 2002, kui Eestisse Tanel Padari ja Dave Bentoni laul võidu tõi. Olles näinud nii mõndagi selle aja jooksul, nii suuri kui väikeseid Eurovisione siis ma võin vabalt kinnitada, et see Minskis toimuv annab suuruselt ja kvaliteedilt raudselt silmad ette ükskõik millisele eelnevale võistlusele. Tehnikast niipalju veel, et telepilti toodetakse tuliuute Canoni telekaameratega, mille kohalikud operaatorid alles läinud nädalal pakendist võtsid ja kasutusjuhendit tudeerisid. Lisaks on saalis kaks steady-kaamerat, üks teleskoop-kraanakaamera, üks relssidel kimav, ja kolm pikka fikseeritud kraanat, lisaks veel üks laes otse lava kohal rippuv ja mitmed statsionaarsed. Kokku siis 16 optilist silma, mille sujuva pildi kokkusulatamisega terve Mareki tiim ka tegeleb. Nagu üks paari tunnine muusikavideo, võiks selle kohta öelda.

Täna Minskis toimuvat Junior Eurovisionit saab jälgida siit.