VARIVALITSUS | Margus Tsahkna: Eesti riigikaitset ohustavad puudulik poliitiline juhtimine, alarahastus ning ministeeriumide vaheline silotornistumine

Riigikaitse ei tähenda enam ammu ainult sõjalise võimekuse tagamist. Laiapindne riigikaitse, mille osad on riiklikult defineeritud, vajab ühtset poliitilist juhtimist ja rahastust.

Eelmisel aastal võttis riigikogu vastu riigikaitse arengukava aastateks 2017 – 2026, milles defineeriti laiapindse riigikaitse kuus valdkonda, millest vaid üks oli sõjaline kaitse. Praegu näib, et seda arengukava ootab sama saatus, mis kümneid teisi samalaadseid dokumente: selle elluviimine võib jääda puuduliku poliitilise juhtimise, alarahastuse ning ministeeriumide vahelise silotornistumise taha.

23. juunil 2017. aastal peetud võidupäevakõnes ütles president Kersti Kaljulaid: “Meil on lõpuks olemas laiapindne riigikaitse arengukava, koostatakse tsiviilministeeriumite kriisiplaane ja tegevuskavasid, on paika pandud mitmeid kontseptsioone. Aga pelgalt tarkade paberite, vabatahtlike initsiatiivi ja kriisiaegsete improvisatsioonidega tänapäeval kaugele ei sõua.”

Kui räägitakse kaitsepoliitikast ja riigikaitsest, tulevad inimestele silme ette tankid, suurtükid ja laigulised mehed.