Eesti on kasvuhoonegaaside paiskajana unikaalses rollis – põlevkivienergeetika, mis annab meile valdava osa elektrist, olulise ekspordiartikli ja energiajulgeoleku ning töökohad sisuliselt kogu Ida-Virumaale, on ülimalt kliimavaenulik. Põlevkivi kaevandamine ja selle töötlemine annab lõviosa Eesti CO2-heitmetest, mis paigutab Eesti Luxembourgi järel teisele kohale Euroopa Liidu CO2 paiskajana elaniku kohta. Absoluutnumbrites on Eesti CO2 heide muidugi väike, aga mis eeskuju me anname suurematele, kui me isegi oma väikeses ja eeldatavalt paindlikus riigis ei saa asju korda tehtud?

Teine Eestile unikaalne ja viimastel aastatel avalikkuses kirgi sütitanud teema on puidu väärindamine, millel on nii keskkondlik kui ka majanduslik aspekt. Tõepoolest raiutakse Eestis palju metsa maha ning viiakse riigist välja, kuigi võiks puidu kohapeal väärindada ning hiljem suurema kasumiga maha müüa. Avalikkus otsustas, et lahendus sellele probleemile ei ole tselluloositehas ning etteruttavalt ütlen ka ära, et metsade täielik konserveerimine on utoopiline lahendus. Jätkusuutlik keskkonnapoliitika ei tohi kahjustada elukeskkondi, kuid peab defineerima, kuidas loodusvaradest väärtust luua. Just seda tasakaalu otsivadki ettevõtjad ja metsakaitsjad, kui loobivad meedias üksteise pihta erinevaid süüdistusi.

Võrreldes näiteks tsementi või muid tänasel päeval ehitusel kasutuses olevaid materjale, on puit igas aspektis keskkonnasõbralikum valik. Tsemendi tootmine paiskab keskkonda suurel kogusel kasvuhoonegaase, puidu kasvamisel on hoopis vastupidine efekt – puud seovad süsihappegaasi. Puit on sajaprotsendiselt taastuv, taaskasutatav ja biolagunev ehitusmaterjal. Ka selle tootmine ja töötlemine tekitab vähem õhu- ja veereostust ja selleks kulub vähem energiat ja fossiilkütust.

Miinusena tuuakse välja tuleohutuse piirangud, kuid tänapäeva meetoditega on need viidud miinimumi ning tulemusena põleb ristkihtpuit väga aeglaselt. Samuti 100% puitkonstruktsioonid võivad keerukamate ja suuremate ehitiste puhul olla oluliselt kulukamad, seetõttu kasutatakse kõrghoonete puhul betooni ja terasega kombineeritud lahendusi. Projekteerimisel ja ehitamisel peab hoolikalt arvestama puidu niiskustundlikkust.

Läbi avalike ehitusprojektide suunamise areneb ka oskusteave arhitektide, inseneride ja ehitajate hulgas, kes hakkavad puitu põhimaterjalina hindama ja usaldama, ning võtavad selle laialdasemalt kasutusele ka erasektori ehitustes – kaubanduskeskustes, kortermajades jne. Eramajade ehitamisel kasutatakse juba ajalooliselt puitu palju.

Siin pole vaja karta, et täiendav puidu kasutus ehituses suurendaks oluliselt nõudlust raiemahtudele: võrreldes suurte tarbijatega nagu küte (üle 50%) ja tselluloos on puidu kulu liimpuidu, ehituspuidu ja puitplaatide tootmisele oluliselt väiksem. Täna juba kasutusel olevad kõrgtehnoloogilised saeveskid ja toodetavad puitplaadid võimaldavad kasutada püsitootena oluliselt suurema osas toormest, jättes vähem madala lisaväärtusega toodeteks nagu küte ja paberipuu.

Nii ma loodangi, et järgmise kinnisvarabuumi ajal kerkivad paljud majad just puitkonstruktsioonidega.