Esimesed väistujad andsid endast teada kohalike omavalimiste eel 2017. aasta juunis. Jüri Ratase valitsus oli kestnud vähem kui aasta. Sellele eelnenud valitsuse lõhkunud endine IRL-i juht Margus Tsahkna ja sama erakonna liige Marko Mihkelson otsustasid isamaalaste hulgast lahkuda ja kolida riigikogus akna alla, parteitute tühjadele toolidele.

Hääli jäi koalitsioonile 54.

Möödus aasta ning 27 päeva, kui kõigile ootamatult teatas selle aasta juulis Urve Palo minekust. Luges hommikul Vahur Kooritsa õpetust Delfis, kuidas erakonnast äriregistris välja astuda, tegi arvutis paar klõpsu ja polnud enam sotsiaaldemokraat ega mõni aeg hiljem ka minister.

Kuuldavasti taastärkas naises elurõõm ja ta naeratas palju rohkem. Koalitsioonil oli järel 53 häält.

Augustis 2018 teatas Keskerakonna juhatusest ja fraktsioonist lahkumisest Olga Ivanova, kes selleks hetkeks enam erakonna liige ei olnud. Tuli see aga teistsuguse üllatusena, sest paljude arvates oli Ivanova erakonnas persona non grata juba eelmise aasta kohalike omavalimiste ajast, kui ta hakkas mässama ja kandideeris Edgar Savisaare valimisliidu nimekirjas Keskerakonna asemel.

Ivanova ootas aasta ja loobus koostööst koalitsiooniga. Hääli jäi järele 52.

Kuu aega tagasi mõistis Peeter Ernits, et Keskerakond pole enam tema jaoks, Savisaart enam polnud, ja liitus EKRE-ga. Peaminister Jüri Ratase sõnul oli Ernits veel hommikul käinud fraktsiooni koosolekul ning vaikinud, et kavatseb sama päeva lõunaks erakonda vahetada.

Koalitsiooni hoidis enamuses veel napp 51.

Täna hommikul teatas erakonnatu, kuid Isamaa fraktsiooni kuulunud Tiina Kangro, et talle aitab. "Olen algusest peale veendunud, et Isamaa koht ei ole selles koalitsioonis," kirjutas kaks aastat koalitsiooniga koos olnud Kangro oma Facebooki.

Ja jäigi koalitsioon vähemusse, hääli riigikogus täpselt poolsada.

Viimati oli Eestis vähemusvalitsus võimul 2009. aastal, kui sotsiaaldemokraadid astusid välja Andrus Ansipi juhitud reformierakonna ja IRL-i koalitsioonist. Tuldi toime. Valitsus jätkas kahe erakonnaga 2011. aasta valimisteni, pärast mida jätkati võimulolemist juba enamushäältega parlamendis.