Nimelt on probleem selles, et Praxis lähtus ravikindlustuseta inimeste arvu hindamisel rahvastikuregistri järgsest rahvaarvust, mis on kurikuulus oma ebatäpsuse poolest. Rahvastikuregistri suureks probleemiks on "surnud hinged" ehk inimesed, kes ammu enam Eestis ei ela, aga kes pole oma lahkumisest riigile teada andnud ja on seega endiselt registris.

Haigekassa ise arvutab ilma ravikindlustuseta inimeste arvu teisiti, lähtudes statistikaameti rahvaarvust. Ühe Eesti Päevalehe hiljutise loo jaoks andis haigekassa oma hinnangu ravikindlustuseta inimeste arvule. Haigekassa lahutas statistikaameti rahvaarvust kindlustatud inimeste arvu ja sai niimoodi ravikindlustuseta inimeste arvu.

Praxise 120 000 pärineb eelmise aasta novembrist. Haigekassa tervise edenduse ja kommunikatsiooni talituse peaspetsialist Vivika Tamra leidis oma arvutustes, et selle aasta alguses oli ravikindlustuseta inimesi vaid 78 000. Vahepealse poole aastaga on kindlustatuid veelgi juurde tulnud, mistõttu ilma ravikindlustuseta inimeste arv langes juuni lõpu seisuga 72 000 inimeseni.

Tamra nentis, et paljud inimesed, kes on Eesti rahvastikuregistris, ei ela täna Eestis ja seetõttu ei ole neil ravikindlustust ega ka vajadust selleks. Nende hulgas on palju noori, kes õpivad või töötavad välismaal.

"Siin on ka oluline tähelepanek. Neid inimesi, kes Eestis alaliselt ei ela, ei ole rahvastikuregistrist välja arvestatud, seega ei kajasta need numbrid reaalselt nende inimeste arvu, kes täna elavad Eestis, aga ei oma ravikindlustust," kommenteeris Tamra.

Praxis tunnistas oma uuringus, et "surnud hingi" võib olla umbes 35 000, aga arvestas neid ikkagi oma uuringu tegemisel. Miks lähtus Praxis rahvastikuregistri numbritest, mille ebatäpsus on riigiameteid vaevanud juba aastaid?

Praxise kommunikatsioonijuht Lee Maripuu selgitas, et nende analüüs ütleb, et Eestis on 120 000 inimest, kes on rahvastikuregistri andmeil Eesti residendid, kuid kes ei ole hõlmatud riikliku ravikindlustussüsteemiga. "Küsimus on tegelikult mitteresidentide arvu hindamises. Statistikaameti rahvaarv on alates 2015 indekseeritud – seal kasutatakse residentsuse indeksit. Põhimõtteliselt vaadatakse, kas ja kui palju inimese tegevused riigi registrites kahe aasta jooksul näha on ning kui on piisavalt, siis loetakse ta rahvastiku sisse. Eestis on teisisõnu indeksil põhinev rahvaarv," kommenteeris Maripuu.

"Seaduse järgi on ravikindlustuse saamise üks peamine alus aga sissekirjutus rahvastikuregistris ja ilmselt on seda ka tulevikus. Seega on vaja hoida analüüs samadel alustel. Statistikaameti ja rahvastikuregistri vahe on ligikaudu 35 000 inimest ja seega võiks lihtsustatult küsida, miks me ei lahutanud 120 000-35 000? Seda ei saa teha seepärast, et ka püsivalt ravikindlustamata inimeste seas leidub neid, kellel on ravikulusid või sissetulekuid – viiteid, et tegemist on riigis tegelikult viibiva residendiga. Seega lahutades need 35 000, eemaldaksime ka tegelikke residente. Seetõttu oleme olnud oma hinnangus konservatiivsed ja pigem loeme ka pikemalt eemal viibijad sisse," lisas Maripuu.

"Oleme siiski rõhutanud nii oma analüüsis kui ka mujal kommentaarides, et need 120 000 inimest ei ole vältimatult terviseprobleemidega inimesed, vaid tegemist on Eesti riiklikust ravikindlustustuse süsteemist välja jäävate inimeste arvuga," täpsustas Maripuu.

Praxis tegi oma uuringus ülevaate ka sellest, millised inimgrupid on suurema tõenäosusega kindlustamata. Kuna arvutustesse kaasati ka "surnud hinged", on saadud tulemused seetõttu kahtlase väärtusega.