”Mis on siis õnne retsept,” küsib Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehes. Kui Saksa nädalaleht Die Zeit küsis seda mõne aja eest Oxfordi ülikooli endise õppejõu, Tony Blairi palgatud spetsiaalse “õnnenõustaja” David Halperni käest, kõlas ootamatult lihtne vastus: perekond, sõbrad ja ennekõike usaldus. Euroopa kõige õnnelikumad inimesed elavad Taanis — tervelt 70 protsenti neist väidavad, et tunnevad end õnnelikuna. Arvamusküsitlused näitavad, et taanlased usaldavad oma kaasmaalasi enam kui ühegi teise Euroopa riigi elanikud.

„Uuringutest järeldub: mida enam saavad inimesed usaldada oma naabreid, poliitikuid, riiklikke institutsioone ja lihtsalt tänaval vastutulijaid, seda õnnelikumalt nad end tunnevad,” nendib Tigasson. Loomulikult ei tohi alahinnata ühiskondlikku solidaarsust: heaoluriigis elavad taanlased teavad, et kui elus midagi halvasti läheb — kui kaotad töö või jääd raskelt haigeks — ei jäta ühiskond sind hätta, vaid ulatab abikäe.

Raha ei tee otseselt õnnelikuks, leiab Tigasson, ehkki jõukamate riikide elanikud on oma eluga teistest keskeltläbi rohkem rahul. „Rahast palju tähtsam on suhted pere ja sõpradega. Halpern on koguni välja arvutanud, et õnnelik abielu suurendab keskmise briti rahulolu eluga samavõrd kui aastase sissetuleku tõus 100 000 euro võrra,” lisab ta.

Et raha ei mängi elukvaliteedi juures keskset rolli, tõestab ka asjaolu, et maailma kõige õnnelikumad inimesed elavad Ladina-Ameerikas — Mehhikos ja Puerto Ricos. „Sealgi on usaldus kaasinimeste vastu tugev — perekondlikud traditsioonid on kindlad ning kui kellelgi viltu veab, saab ta abi kogukonnalt või sugulastelt,” kirjutab Tigasson.

”Aga kuidas tunnevad end Eesti inimesed,” pärib Tigasson. „Ilmselt mitte eriti õnnelikult — sellest annab tunnistust enesetappude ja depressiooni kõrge tase (viimase kümne aasta jooksul on Eestis rohkem inimesi surnud suitsiidi läbi kui liiklusõnnetustes!) ning napp usaldus riigi institutsioonide vastu. Eesti on minakeskne ühiskond — perekonnad ei ole siin nii ühtehoidvad kui Ladina-Ameerikas ning erinevalt Lääne-Euroopast napib ka ühiskondlikku solidaarsust.”

Nii nagu Halpern hindas abielu väärtust eurodes, saab rahas mõõta ka solidaarsust, nendib Tigasson. Moodne majandusteadus väidab, et elu on minakeskses ühiskonnas kallim kui solidaarses. Mida minakesksem on ühiskond, seda vähem aidatakse nõrgemaid — ja seda enam inimesi jääb hätta või astub kuritegelikule teele.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid