Kuna ma olen üks Viljandi matusePEO korraldajatest, jagan teiega natuke tausta, et miks me otsustasime Allari saata viimsele teele just täpselt nii nagu me tegime. Just peoga, mitte leinaseisakus.

Kõik sugulased ja sõbrad nutsid hingest, kui saime teada Allari lahkumisest. Me leinasime ja nutsime siis, kui me ei saanud kehasid kätte ja siis kui poisid lõpuks Eestisse jõudsid. Ka siis, kui me kuulasime tavandisaalis meenutusi temast ja ta suurest hingest.

Aga Allar oli mees, kellele meeldis pidutseda ning seda piirideta, mis meid enamusi tagasi hoiab. Kui oli aeg mõelda matuse korraldamisele, istusime ja küsisime endilt, et kuidas Allar tahaks näha enda ärasaatmist. Kuna meil oli mitmeid vihjeid selle kohta, siis otsustasimegi, et teeme nii nagu tema oma pidu peab. Jah- kahju, et ta lahkus. Päriselt. Aga ta ei tahtnud, et me nutaks tema pärast ja tema peod ei olnud pika laua taga süldi ja kartuliga klassikalist muusikat kuulates. Nii saigi tehtud julge otsus korraldada tavapärase sünge ärasaatmise asemel pidu. Me tegime veel viimast korda temaga sellise peo nagu ta oleks tahtnud. Matus on ikkagi ju selle inimese sündmus, kes lahkus, mitte siiajäänute sündmus.

Naabrid ja ümbruskondsed - vabandame, et rikkusime teie rahu nendel õhtutel. Aga see oli viimane kord selliselt. Päriselt, sest Allarit ja Einarit ei ole enam teie ja meie juures. Ja rehvid, mille me puruks kärsatasime, olid Allari ostetud.