Kuna ma pole oma elu jooksul kordagi õpinguid katkestanud ja ülikooli kõrvalt olen raha teeninud klienditeenindajana graafiku alusel töötades, seda ka õhtutel ja nädalavahetustel, siis on selline päevane rütm minu jaoks uudne.

Ühelt poolt tajun ma nüüdsest täiesti teisel viisil nädalavahetusi, mis on alati puhkepäevad. Ma tunnen ennast normaalse inimesena, kes saab nüüd koos teiste kaheksast viieni töötavate inimestega aega veeta ja üheskoos plaane teha. Ülikooliaja üheks suurimaks väljakutseks minu jaoks on tasakaalus hoida koolis kohal käimist, koduseid kooliprojekte, tööd ja oma vaba aega ning lähedasi. Suvel on sellest mudelist kaks muutujat puudu ja vahe on üüratu.

Teisalt aga tunnen ma vahetevahel, et peale tööpäeva ja bussiga koju loksumist ei jaksa ma enam midagi teha. Kui kooli ajal sain ma päevasesse aega planeerida ka oma isiklike ettevõtmisi, siis nüüd saab minu päeva kõige produktiivsema osa endale SEB ja peale seda ma enam küll midagi suurt ette võtma ei hakka. Sõpradega kohtumised on mõistlik lükata nädalavahetuse peale, kuna siis on mõte värske ja silm selge.

Sellises rutiinis sees olemine aitab mul mõista, mida on näiteks mu vanemad pidanud läbima, et õhtuti ikka rõõmsameelne ja aktiivne olla ning oma põngerjate eest hoolitseda.

Minu selleaastane hingetõmbeaeg jäi maikuusse, mil tööleping eelmise tööandajaga oli lõpetatud ja koolis vajasid nokitsemist veel viimased projektid. Ka juunikuus võtsin ma SEB-st ühe nädala vabaks, et käia ära mõnel perekondlikul sündmusel. Nüüd ootab mind ees tõsiselt teguderohke periood.

Praktikalt suundun ma otse ülikooli lõpuaastasse ja ees ootavad ka uue erialase töö otsingud, mis on ühtviisi nii põnevust kui ka ebakindlust tekitav protsess, kuid mis tasub ennast kindlasti ära ning annab mu tulevasele karjäärile hoogu juurde.

Jaga
Kommentaarid