Eilses Päevalehes ilmus lugu sellest, kuidas sotsiaalkindlustusamet andis äraütleva vastuse inimestele, kes taotlesid rehabilitatsiooni, sest neil ei olevat seda vaja. Jättes rehabilitatsioonist ilma ka need, kes seda kõige rohkem vajaksid.

"Seda kõike nägid puuetega inimete ja omastehooldajate esindusühungud ette juba 2013 – 2014. aastatel, mil tollased poliitjõud surusid läbi töövõimereformi. Töövõimereformi kavandajate hulgas oli palju neid, kes teemat sügavamalt ei jaganud, kuid soovisid teha „suurt ja ilusat“ asja. Nii tulidki sisse vead. Ilus oli mõelda, et aitame kõik vähegi töötamisvõimelised inimesed tööturule ja las Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tegeleb nendega, kellel töövõimet ei ole," tõdes Kangro.

"Ühingud küsisid juba siis, et mis saab neist inimestest, kes tõesti on väga raske puudega (nt elektriratastoolis, peaaegu liikumatud, kuid ülikooliharidusega, teatud spetsiifiliste ja mahukate abivahendite/tugiteenuste abil töötamisvõimelised). Vastus oli toona midagi hoopis muud, kui see, mis täna toimub."

Täna on Eestis kaks süsteemi ja kaks erinevat rahakotti: SKA oma ja Töötukassa oma, kuid Kangro nendib, et inimeste jagamine nende kahe süsteemi vahel sõltuvalt sellest, kas hindajad on neile „välja kirjutanud“ osalise või puuduva töövõime, ei tööta tegelikult.

"Tore on ju mõelda, et teeme asja lihtsaks ja jagame toetavaid teenuseid vaid neile, kellel hindajad on tuvastanud osalise töövõime. Aga kui Eesti Töötukassase oleks läinud maailmakuulus füüsikateoreetik Stephen Hawking, oleksid meie ametnikud öelnud: teie olete niiliikumatu ja vilets, et teil töövõimet ei olegi! Hawking oleks suunatud SKA-sse, kus talle oleks samuti öeldud: teil on puuduv töövõime ja meie meelest teie rehabilitatsiooni ei vaja!"

"Omal ajal oli ütles, et „suuga teeb suure linna, aga käega ei kärbsepesagi“. See käib ka meie tervise- ja sotsiaalsüsteemi kohta, mis puudutab puuetega inimesi. Suur ja ilus jutt käib juba aastaid „ühe ukse“ poliitikat, aga tegelikult mõtlevad kõik sellest, kuidas tülikatest inimestest lahti saada. Mingit üht ust meil ju ei ole. Lahendus ei ole ka see, et teema süsteemide kohale veel ühe uue kihi hindajaid, nagu hetkel ideed õhus hõljuvad," lisas ta.

Kangro on nõus SKA-ga, et sotsiaalne rehabilitatsioon ei ole meditsiiniline taastusravi, kuid ütleb, et eksivad, kui arvavad, et piisab, kui öelda inimestele: "minge ja küsige taastusravi meditsiinisüsteemist! Sel moel see ei tööta. Need kaks süsteemi tuleb ühendada."

Kangro arvates ei ole õiglane, et puudega inimesed peavad jooksma mitmete eriarstide, sotsiaalkindlustusameti ja kohaliku omavalitsuse vahet, et saada endale eluks vajalik taastusravi. Ta on kindlal seisukohal, et eelnimetatud süsteemid tuleb ühendada. "Inimene peab saama selguse, millele tal on õigus. Kui inimene omab haridust ja töötab, siis ei saa seada talle rehabiliteerivate teenuste saamisel takistuseks seda, et mingi maatriksi järgi mõne ametniku meelest tal töövõime puudub. Tean mitmeid maid, sealhulgas mitte väga rikkaid, kus taastusravi töötab hästi, sest ühtsed reeglid on paigas."

Teise küsimusena tuleb teatud piirist mängu ka hooldus. "Taastusravi on asjakohane piirini, mil veel on, mida taastada. Siin tuleb osata vahet teha. Kui funktsioone enam ei ole, tuleb inimesele teha kättesaadavaks asjakohased ja kvaliteetsed hooldusteenused. See ei ole koht, kus visata sügava puudega inimene perekonna hoolde ja öelda: teda pole ju mõtet rehabiliteerida, tööle ta ju nagunii ei lähe!"

Kangro sõnutsi on viimane aeg luua terviklik korraldus inimeste abistamisele. "Praegu on nii, et osasid inimesi abistab Töötukassa, osasid SKA, osasid meditsiin ja osasid KOV-id – kõik teevad omast arust õiget asja, aga kõigil neil on võimalik öelda: meie teid abistada ei saa, minge mujale!"

"Ma väga loodan, et eelolevatel valimistel oskab rahvas poliitikutelt ja poliitikase pürgijatelt küsida: kuidas te panete tööle süsteemi, mis tagab, et puuetega inimesed saavad riigilt ja omavalitsustelt õiglast tuge?"