1918. aasta lõpus suundus Punaarmee Tallinna poole ja Eesti iseseisvus oli ohus. Toona aasta vanuse iseseiseva Soome parlament Eduskunta ei soovinud riiklikult Eestit sõjaväeliselt abistada. Küll aga anti luba värvata lepingu alusel vabatahtlikke koos varustuse ja relvadega.

Ajaleheveergudel hakati avaldama kultuuritegelaste üleskutsed Eesti abistamiseks, mille tulemusena algatati üleriiklik rahakorjandus ja alustati humanitaarabi organiseerimist.

Aasta viimastel nädalatel moodustati Eduskunna erakondade esindajatest ja ühiskonnategelastest vabatahtlike organisatsioon "Eesti Abistamise Peatoimkond", mille kantselei asus endise keiserliku palee ehk praeguse Presidendilossi ruumides.

Just neis samades ruumides tegeleti sanitaarabi kogumise ja Eesti poole saatmisega. Organisatsioon suutis ühtlasi värvata lahingtegevusteks pea 4000 vabatahtlikku.

Juba esmaspäeval astuvad Presidendilossi aga kaks maailma poliitika üht tähtsamat meest, asudes arutellu eri teemadel, alustades tänapäevastest sõdadest Ukraina ja Süüria aladel, lõpetades tuumarelvastuse võimaliku piiramisega.