„Trojan Footprint andis võimaluse proovile panna erinevate riikide eriüksuste koostöövõimet nii hübriidsõja olukorras kui ka siis, kui reaalne relvakonflikti tingimustes,“ ütles erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonel Riho Ühtegi. „ Kui erioperatsioonide allüksuste koostöövõimet oleme saanud korduvalt testida erinevatel missioonidel ja rahvusvahelistel õppustel, siis käesoleva õppuse raames oli väljakutseks just juhtimiselementide ühilduvus ning logistika korraldamine. Täna võib öelda, et ka selle osaga saame me hakkama. On muidugi veel valdkondi, kus saame koostööd parandada, aga eks selleks õppused ongi, et selliseid kitsaskohti leida.“

Trojan Footprint 18 õppus toimus Eestis, Lätis ja Leedus. Õppuse stsenaariumi kohaselt toimus mõnede NATO liikmesriikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine. NATO ja partnerite eriväed reageerisid otsustavalt ning liikusid operatsioonialale, et toetada liikmesriike ja anda otsustav vastulöök suveräänsuse rikkumisele. Õppuse raames moodustati rahvusvaheline staap, mille ülesandeks oli ette valmistada tingimused NATO ja partnerite erivägede tegutsemiseks operatsioonialal ja hilisemaks integreerimiseks konventsionaalsete üksustega.

Trojan Footprint oli osa kolmest samaaegselt toimuvad õppusest: Leedu korraldatavast õppusest Flaming Sword, Ameerika Ühendriikide Euroopa maaväe poolt juhitud Saber Strike’ist ja Ameerika Ühendriikide mereväe õppusest Baltops, kus oli integreeritud konventsionaalsed- ja eriüksused, harjutamaks koostööd ühisel operatsioonialal.

Trojan Footprint 18 tõi kokku NATO ja partnerite eriväed Belgiast, Kanadast, Taanist, Eestist, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Hollandist, Norrast, Poolast, Rootsist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest, et harjutada koos tegutsemist ja ühtlustada staabiprotseduure.