Ivan käis kalmistul ringi, must pintsak seljas, sellel ordenid. Ordenitega vanad mehed olid kalmistul väga populaarsed, nendega taheti teha pilti ja neid tänati ülevoolavalt võidu eest.

Ivan rääkis, et oli pärit Valgevenest ja kolis Eestisse aastal 1957. Ta rääkis sõjaväeešelonidest ning aastatest 1941 ja 1943, aga vanainimese jutt oli raskelt mõistetav. Sõda ta nägi, aga võitlejana selles ei osalenud. Ordenid sai ta hoopis hilisema parteitöö eest, tunnistab ta ise ja seda näitasid ka kirjad ordenitel.

Kui Ivan oli oma teed läinud, pistsin Georgi lindi omale tasku, aga mida nelgiga teha, mis oli minu kätte sattunud? Pronkssõduri ümber on ridamisi kenotaafe ehk hauatähiseid Punaarmee sõduritele, kes tegelikult pole sinna maetud. Ka kenotaafide peale oli pandud lilli, mistõttu panin ka enda oma ühe kenotaafi peale.

Rahvast käis pronkssõduri juures hommikust saati, aga päeva esimese poole tipphetk oli kell 11, kui oma pärjad ja lilled tõid monumendi juurde saatkonnad ja erinevad veteraniorganisatsioonid.

Juba enne seda askeldas monumendi juures 11 aasta eest pronkssõduriga seoses tuntuks saanud Maksim Reva, sõjaaegne punaarmee vorm seljas. Tema kamandas seal auvahtkonnas olevaid noori, kes käisid veerandtunniste vahetuste kaupa pronkssõduri kõrval seismas. Vahtkonnavahetused olid pidulikud, teismelised vahtkonnapoisid ja tüdrukud olid korralikult harjutanud, et sammud ja pöörded hästi välja tuleksid.

"Veteranidele hurraa!" Rahvas plaksutas. "Laskurkorpuse veteranidele hurraa!" Jälle aplaus. "Leningradi blokaadi üleelajatele hurraa!" Teadustajana tegutsenud keskealine naine luges järjest ette uusi organisatsioone, mille esindajatele ta aplausi küsis ja ka sai.

Üksteise järel käis pronkssõduri eest läbi ridamisi pärgade ja lilledega inimesi. Paljudel neist olid seljas vormid, reeglina uhiuued, rinnad ordeneid täis.

"Täname teid võidu eest!" hüüdis teadustaja 5-6 mustas sõjaväevormis mehele. Need olid küll eakad, aga pigem vanuses 60-70. Isegi kõige nooremad II maailmasõja veteranid on praeguseks juba 90 ringis.

Üldse olid kõikvõimalikud vormid väga populaarsed. Keskealistel ja vanematel meestel oli vahel kapis alles natuke luitunud Nõukogude armee vorm, mis tõmmati kord aastas selga. Vahtkonnas olevatele noortele ja saatkonna toetatud ametlikele veteranidele olid õmmeldud vanaaegseid imiteerivad, aga siiski uued vormid.

Samuti oli näha üht uut sinist Venemaa värvides sõjaväevormi ja isegi üht Eesti kaitseväe vana laiguga vormi, mille külge olid kinnitatud punaordenid ja Georgi lint.

Kellel polnud täismahus vormi võtta, pani selga laigulised püksid või jaki. Vormikirevuse tipuks oli eakas mees, kellel olid jalas sandaalid sokkidega, seljas rohe-kollane lehekujulise mustriga kalamehekostüüm ja peas laiguline nokats kirjaga "U MAD BRO?".

Päike paistis, puhus mahe tuul ja lisaks vanematele inimestele oli kohale tulnud ka nooremaid. Eriti hästi olid esindatud lastega kodus olevad noored emad, kes said muru peal lastega mängida ja neile naljaviluks marsisammu õpetada.

Inimesed olid viisakad, lõõtsamängu või joomist polnud ka kaugemates nurkades. Mingil hetkel läks kahe mehe vahel kuju juures sõneluseks. "See on püha koht. Siin nii ei tohi," pahandas nendega vanem naine.