Aivar Hindrikusega (44) juhtunu tõotab tuliseid kohtuvaidlusi selle üle, kas mees ületas ennast ja oma peret kaitstes lubatud piire või mitte. Hindrikuse Ida-Virumaa üüritallu tungis jaanipäeva varahommikul kolm noorukit. Mees kaitses end oma sõnul kööginuga haarates poiste rusika-, jala- ja kurikahoopide eest. Kas ründajat sattus noaga vehkimise tagajärjel haiglasse, üks aga suri.

Haavatute versioon on aga teistsugune, kirjutab Postimees. Nemad väidavad, et ründajaks oli hoopis Hindrikus.

Seni juhtunut napilt kommenteerinud politsei ees on nüüd raske ülesanne. Mõlemal osapoolel on võrdselt tunnistajaid. Esmaste andmete järgi andis politsei õiguse Hindrikusele.

Mitu kohtunikku, politseinikku ja juristi keeldus ajalehele Sondas juhtunut kommenteerimast, kartes libedale teele sattuda.

“Hädakaitse probleem on paraku selles, et rünnataval on ju tavaliselt sekund või kaks aega otsustada, juristil pärast analüüsimiseks aega aga küllalt,” ütles Eesti kriminaalõiguse asjatundja, Tartu Ülikooli professor Jaan Sootak.

Tallinna linnakohtu esinaise Helve Särgava sõnul annab seadus hädakaitsele kaks põhialust: sellele peab alati eelnema rünnak või ilmne rünnakuoht ning teiseks, kaitse käigus tekitatud kahju ei tohi olla suurem, kui ründaja poolt eeldatavalt tekitatav kahju.

Sootak selgitas, et selle kohta on mitu teooriat, kust algab hädakaitse ja inimene võib kurjategijat rünnata või lausa tappa. Neist ühe järgi võib ohver kurjategijat rünnata juba siis, kui neil veel mingit kokkupuudet pole, ent viimane võimalus end edukalt kaitsta on kadumas.

Kuldreegli järgi peab näiteks tulirelva omanik ründajat alati enne hoiatama lasuga õhku, kui selleks on võimalus. “Kui seda võimalust pole, näiteks kui ründaja on meetri kaugusel, võib relva enesekaitseks kasutada otsekohe, nii et see tõrjub rünnaku lõplikult,” lisas Sootak.

Ründaja tapmine on õigustatud siis, kui ta ähvardab teie või teiste inimeste elu ja tervist ning see on ainus võimalus rünne tingimusteta lõpetada, selgitas Sootak. See kehtib nii relva, noa kui paljakäsi ründaja kohta. Inimene ei pea jääma ootama, kas ründajal on ikka piisavalt jõudu, et ta surnuks peksta või kägistada.