Valimiskampaania ajal ja järel jõutakse ikka ja jälle küsimuseni, miks on administratiivset ressursi poliitiliseks reklaamiks kasutatud.

Valijate palava toetuse saanud keskerakondlasest Tallinna linnavolikogu esimehest Mihhail Kõlvartist ilmus enne valimisi Stolitsas 11 lugu, milles kirjutati, kuidas ta muretseb Tallinnas elavate punaveteranide pärast. Samal ajal on kohalike omavalitsuste opositsioonisaadikutel probleeme kohalikes lehtedes pildile pääsemisega.

Teemaga haakub ka eile Eesti Päevalehes ilmunud Oleg Samorodni analüüs telekanali PBK sisust, kus ajakirjaniku sõnul domineerivad keskerakondlased ja ülistatakse Keskerakonda ja peaminister Ratase valitsust.

Stolitsa lood, probleemid tasakaaluga kohalikes lehtedes ja PBK-s on ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK) arutluse all. Suuremal või vähemal määral puudutavad need teemad otseselt Keskerakonda, mistõttu on paslik, kui kogu segadust selgitab Keskerakonna esindaja ERJK-s, Tallinna abilinnapea Tõnis Mölder.

Tänases Päevalehes on toodud mitu näidet erinevatest valdadest, aga ilmekaim pärineb Jõelähtme vallalehest, kus opositsioon ei saa väidetavalt üldse tähelepanu. Mida teie ERJK liikmena arvate, kas selline probleem eksisteerib ja kui terav see on?

Tänast lugu lugedes tuleb nentida, et mingites kohtades on probleemid olemas, ja seda teemat saame laiemalt vaadata, kui tuleb koostöös riigikontrolliga valmiv meediaaudit, kus me vaatame, millistes kohaliku omavalitsuse lehtedes mis poliitikud ja millise sagedusega esinevad.

Mis puutub konkreetselt sellesse, kas keegi annab või keegi saab sõna, siis seda ei reguleeri ERJK. See on puhtalt teiste instantside rida. Ma nõustun Kaarel Tarandi seisukohaga, kes ütleb, et meie lähtume konkreetsetest juhtumitest. Minu soovitus on valla- või linnavolikogude opositsionääridele, et kui neil on väga konkreetsed juhtumid, kus nad väidavad, et valla koalitsioonis olevad poliitikud teevad propagandat või poliitreklaami iseendale ja oma erakonnale, siis tulekski see olukord konkreetselt fikseerida ja meile saata. Komisjon saabki seda teemat arutada ja vaadata ning tulevikus on meil olemas teadmistepagas või monitooringutulemused, mille najal me saame seda kontrollida.

Konkreetses näites rääkis aastaid Jõelähtme vallavolikogusse kuulunud Maido Pajo (EKRE), et on maksumaksja raha eest tehtud poliitpropaganda kohta saatnud arupärimisi ja märgukirju mitte ainult valla juhtidele, vaid ka õiguskantslerile, riigikogu õiguskomisjonile ja mujale. Kuid kasu pole olnud. Kas ERJK saab aidata?

Ma ei tea konkreetset juhtumit ja ei tea, kas õiguskantsler või riigikontrolör seda menetles. Pigem ongi küsimus selles, et ERJK tegeleb ikkagi puhtalt erakondade rahastamise küsimusega. See, mis puudutab munitsipaalmeediat, on erinev temaatika.

Pigem valla- või linnavolikogu võiks mõelda sellele, et on teatud võimalus jäetud ka opositsioonile. See on küsimus tasakaalustatud funktsioonist. Selliste juhtumite puhul, kui meile on kaebusi esitatud, lähtub komisjon alati sellest, kas inimene esineb seal kui poliitik ehk teeb seal üldist poliitilist reklaami iseendale või oma erakonnale või inimene räägib siiski oma valdkonnast, mille eest ta kohalikus omavalitsuses vastutab. Kui linna juht, kes vastutab kommunaalteemade eest, räägib, kui hästi on valdkonda juhitud või mis tänavad on remonditud, siis see ei ole ju otseselt probleem. Küsimus on siis, kui ta ütleb, et ainult tänu sellele erakonnale on need teed remonditud. Seal on see piir õhkõrn ja siis tuleb komisjonil seda teistpidi menetlema ja vaatama hakata.

Võtame väljaande Stolitsa. Kas see on probleem, kui seal ilmus enne valimisi 11 lugu, kuidas Keskerakonna liige Mihhail Kõlvart muretseb Tallinnas elavate punaveteranide pärast? See on avalike vahendite eest välja antav leht, aga samas saab ilmselgelt kõige enam sõna üks Keskerakonda kuuluv poliitik.

Mis puudutab Stolitsat ja Pealinna, siis on ERJK laual 12 konkreetset juhtumit. Minu teada natuke rohkem kui nädala aja pärast hakkame komisjonis neid lugusid ükshaaval menetlema ja eks siis ole näha, kas me jõuame sellisesse staadiumisse, kus me jõuame järeldusele, et tegemist on tõesti poliitreklaamiga.

Ma toon teile näite: pärast kohalikke valimisi olid konkreetsed vallalehed, kus vallavanem või linnapea oli kirjutanud arvamusloo, mis oli seotud kohaliku omavalitsuse ja selle tegemistega, aga alla oli pandud linnapea või vallavanema kandidaadi valimisnumber ja tema valimisliit või erakond. Seal on ilmselgelt reklaami tunnused olemas. Sellist võimalust teistele ei ole antud.

Mis puudutab Tallinnat, siis siinkohal ma ei tahaks seda süvitsi analüüsida. Eks siin peab seda rohkem küsima Pealinna ja Stolitsa peatoimetajate käest. Teistpidi lähenen sellele asjale nii — ja see on ka üle Eesti nii —, et koalitsioonisaadikud saavad paratamatult rohkem pilti kui opositsioonisaadikud, sellepärast et nemad räägivad väga tavalistest elulistest asjadest oluliselt rohkem linnaosalehtedes ja munitsipaalmeedias. Nii on. Ka valitsuse ministrid räägivad oluliselt rohkem riigi teemadel kaasa kui opositsioonis olevad poliitikud.

Tuleme PBK juurde. PBK puhul pole küll tegemist avaliku kanaliga, kuid avaliku raha eest ostetakse sinna saateid, kus domineerivad keskerakondlased. Oleg Samorodni analüüs näitab, et 33,4 protsendil juhtudest kõlas enne valimisi keskerakondlaste hääl, reformierakondalsed seevastu said aga ühel protsendil juhtudest tähelepanu. Kuidas sellist ülekaalu selgitada?

ERJK-s otsustati, et moodustatakse töörühm, mille liikmed hakkavad neid PBK saateid läbi vaatama. See töörühm on ka korra koos käinud ja mõningaid ülesanded laiali jaganud. Ka mina olen selle töörühma liige, aga ma arvan, et ei ole mõistlik anda enne ühtegi kommentaari, kui töörühm on uuesti kokku tulnud ja komisjon on teinud sellel kohapealt mingi otsuse teinud.

Kindlasti see (Samorodni — toim) uuring ei ole lõplik. Ainult selle pinnalt öelda, kas keegi on midagi valesti teinud või seadust rikkunud, ei ole õige. ERJK vaatab konkreetselt saadete sisu, et kas seal saadetes esinetakse reklaamidena või on see infoteavitus. Minul on ka teistsuguseid andmeid, kus igas saates on ka opositsioonikandidaat olnud. Aga veelkord — vaatame need saated üle, siis saame neid konkreetsete juhtumite põhiselt lahendada.

Kui Reformierakond oleks valitsuses olles ostnud riigieelarvest pärit vahendite eest erameediasse saateid ja seal oleks esinenud 33 protsendil kordadest nende poliitikud, kuid keskerakondlased oleksid saanud sõna üheprotsendilises mahus, siis kas see oleks teie arvates normaalne?

Pigem on küsimus see, et kui saate rubriik on “Peaminister vastab inimeste küsimustele”, siis ilmselgelt selles saates peab olema peaminister ja pole vahet, mis erakonnast ta on. Seal ei saa olla opositsioonisaadikuid.

Kui üks erakond, kes on võimul, on ka rohkem meedias, ei ole veel omaette halb näide. Küsimus on, mismoodi ja mis tonaalsusega seal esinetakse.

Minu teada ka tänased riigiametid tellivad erakanalitest erinevaid saateid. Sealhulgas ka venekeelsetest telekanalitest nagu PBK. Küsimus on, mis sisuga need saated on. Komisjon ei ole seda arutanud ja pidanud ka vajalikuks arutada, sest meile ei ole laekunud ühtegi konkreetset kaebust selle kohta. Aga see ei tähenda, et me ei võiks tulla mingil hetkel selle juurde tagasi.

Tahaks rõhutada seda, et ERJK peaks ikkagi eelkõige tegelema erakondade rahastamise küsimustega.

See, mis puudutab meedia kallutatust või mittekallutatust, ei ole komisjoni roll või põhiülesanne. Ma loodan, et komisjon hakkab probleeme lahendama juhtumipõhiselt, mitte me ei võta endale rolli, mida seadusandja pole mõelnud ega pannud.

Tallinnal on olemas munitsipaalmeedia. Miks peab linn veel eraldi ostma maksumaksja raha eest saateid venekeelsesse erakanalisse?

Siinkohal ma olengi selle väitega nõus. Tallinna linn on tellinud PBK-lt saateid viimased kümme ja enam aastat just nimelt selle mõttega, et Tallinnas elab väga palju vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi ja et nad oleksid võimalikult informeeritud Tallinnas toimuvast. Selleks on olnud ka need erinevad infokanalid, mille üks ja ainus eesmärk saab olla linnakodanike informeerimine.