Konkreetne tekst ajakirjaniku Lennart Ruuda intervjuus oli selline, et Ruuda küsimuse peale aktsiisiprognoosi alandamisest vastas Tõniste, et seda ongi raske prognoosida. „Eriti siis, kui inimestel tekib protestimeeleolu, et nad ei tahagi Eestist enam alkoholi osta,“ ütles ta.

Ruuda küsis: „Näete tõesti seda trotsi?“ ja Tõniste vastus kõlas nii: „Jah, seda on tunda. Osalt on tekitanud selle meedia, mis kogu aeg Läti piirikauplustest kirjutab. Ajakirjandus on loonud fooni, et alkohol on Eestis väga kallis. Sellise fooniga peletame eemale ka soomlased. Nende ajakirjandus peegeldab meie pealkirju. Soomlastel on arusaam, et Eesti on nii kallis riik, et siia pole mõtet enam tulla.“

Tõsi on see, et Eesti ajakirjandus, sealhulgas Delfi, Ärileht ja Maaleht, on kirjutanud ulatuslikult alkoholihindadest Eestis ning sellest, kuidas hinnaerinevused Lätiga on tekitanud üsna suuremahulise piirikaubanduse. Kuid Tõniste süüdistab siin ajakirjandust selles, et me ajakirjanikena oleksime justkui „loonud fooni“; justkui me moonutaksime reaalsust.

Reaalsus on aga selline, et alkoholi hind on kas kallis või odav millegagi võrreldes. Ja kui ajakirjandus kirjutab sellest, kui kallis või odav alkohol on Eesti ja Läti võrdluses, siis on näha, et Eestis ongi alkohol „väga kallis“.

Vaata näiteks siit hinnavõrdlust, mille tegi Martin Hanson portaalis maitsed.ee vahetult enne jõule.

Kui tähte närima hakata, siis võib pöörata tähelepanu Tõniste kasutatud sõnale „väga“. Mis on „väga kallis“ võrreldes lihtsalt „kalliga“? Sel puhul on Delfi mitte loonud fooni, vaid kajastanud seda, kuidas Eesti inimesed seda kallidust tajuvad. Nad näevad (reaalselt hindu vaadeldes), et alkohol on Lätis lihtsalt väga odav.

Tõsi, kui võrrelda Eesti poehindu Soome alkoholimonopoli Alko hindadega, siis 3,09 ühe Saku Kulla eest maksta tunduks eestlastele päriselt „väga kallis“ ja siin tulebki hakata võrdlema kõike muud.

Kas Eestis on alkohol kallis või mitte?

Sotsiaalministeeriumis (ja tegelikult paistab, et ka valitsuses enamjaolt) tundub, et alkohol on Eestis aegade jooksul pigem odavnenud ja seda võrreldes keskmise palgaga. Seda suhtumist väljendas muu hulgas ka majandus- ja taristuminister Kadri Simson valitsuse pressikonverentsil 16. novembril:

„Mis puudutab alkoholiaktsiisi siis, kui see otsus tehti, vaadati ka ajas tagasi ja nähti, et näiteks lahja alkohol õlle näol on Eesti inimeste sissetulekute taustal muutunud ajas aina odavamaks, kui panna see võrdlusesse keskmise palga kasvuga,“ ütles ta.

See peegeldab ka sotsiaalministeeriumi asekantsleri Maris Jesse lähenemist alkoholipoliitikale. Mul oli võimalik temaga vestelda septembrikuus alkoholikahjude mõõtmise artikli jaoks. Tema sõnul ei ole küsimus selles, mis on aktsiisinumber, vaid selles, mis on alkoholi lõpphinna suhe meie palgatasemesse. Jesse viitas siis 2007. aasta majandusbuumile, kui eestlastel oli palju raha ja ka puhta tarvitatava alkoholi kogus 50% kõrgem võrreldes mullusega. Tol aastal hukkus purjutajate tõttu liikluses 81 inimest (2016. aastal 5) ja suri alkoholiga seotud haigustesse 787 inimest (2015. aastal 495).

Küll aga ei osanud ta vastata küsimusele, et mis peaks meie ühiskonnas muutuma selleks, et alkoholiaktsiis jälle langema peaks. Ma tahtsin teada – kas selleks on üldise tarvitatava alkoholi koguse vähenemine või alkoholiga seotud sotsiaalsete probleemide langus nn aktsepteeritavale tasemele või mingi muu näitaja, mille poolest me oleme Lääne-Euroopast kuidagi kehvemas seisus. Näiteks Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ja veel lugematus hulgas ELi lääneriikides on õlle või veini hind poes mõnel puhul ehk isegi Lätist odavam. Eriti odav on see võrreldes lõpphinna suhtega keskmisesse palka.

Sellele vastas Jesse toona, et tema ei usu sellesse, et alkoholi hind Eestis langema peaks hakkama. „Alkohol ei ole meie jaoks enam probleem siis, kui me enam ei tegele alkoholi hinnaga ei ühte ega teistpidi – ei räägi sellest, et alkohol on liiga kallis või liiga odav selle pärast, et alkohol ei oma enam meie elus sellist tähtsust,“ ütles ta.

Tõniste intervjuust nähtub veel, et peale riigieelarve täitmise eesmärkide ei näe tema erinevalt sotsiaalministeeriumist maksude puhul rahvatervise muutmise eesmärki. Näiteks küsimusele, kas suhkrumaks tuleb, vastab Tõniste, et praeguse koalitsiooni puhul ei näe seda. Ajakirjanik küsib, et kas seetõttu, et majandus kasvab nii hästi, ei olegi uusi makse vaja. Tõniste vastab lakooniliselt: „Jah, täpselt.“

Veel suvel rääkisid rahandusministeeriumi ametnikud suhkrumaksust ikkagi veel (peale riigieelarve täitmise lähtepunkti) rahvatervise aspektist lähtuvalt.

Seda, kas aktsiiside suure tõusu tõttu on hakatud Eestis vähem jooma, kui palju on Lätist alkoholi toodud ja kui palju jäänud Soome viimata, selgub konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul alles maikuus, kui kõik uuringud valmis saavad.

1. veebruarist tõusevad alkoholiaktsiisid taas.