Sirje Müürisepp (74) on läbi ja lõhki mulk ning veetnud enamiku elust Viljandis. Pere elas enne tema sündi Mäe tänaval tema vanaisa majas, kuid kui sai selgeks, et on oodata järelkasvu, otsustati otsida omaenda kodu. Varsti kolitigi Viljandi lastekodu hoonesse, sest sinna eraldati perele korter. Eredalt mäletab Sirje seal olnud suuri Lenini ja Stalini portreesid.

„Mu isa modelleeris kingapealseid ja pidevalt käidi kontrollimas, ega pole tegu spekulandiga. Kui NKVD-lased meil läbiotsimisi korraldasid, siis nad vaatasid suurte silmadega, et mis pildid seina peal on. Paljud ehmatasid ära: mis me siin ikka otsime, kui siin elavad nii eeskujulikud kommunistid!” muigab Sirje.

Sirje isal Elmaril polnud tahtmist igavesti endisesse lastekodusse elama jääda. Ta oli ostnud Leola tänavale uue krundi ja ehitanud sinna ühetoalise aiamajakese. Selle ainus elanik oli pere immigrant-siga – linnas ei tohtinud sigu pidada.
Sirje ema ja isa abiellumispäeval Viljandi Vabadussõja monumendi juures. 1930. aasta paiku

Sirje pere tegi ettevalmistusi maja ehitamiseks, kuid plaanideks need jäidki. „Viiekümnendate keskel tahtis toonane linnapea seda maad endale. Valuoja oru ääres ikkagi, selline suurem maatükk, mis praeguseks on kaheks eraldi krundiks tehtud. Selleks et mu vanematelt seda kohta kätte saada, lubati ehitada krundile ja selle lähedusse staadion koos tribüünidega ning meilt võeti maa ära. Ka krundil olevad ehitusmaterjalid võeti ära,” meenutab Sirje linnavõimu omavoli.

Võit Moskva kohtus

„Isa oli marus: kuidas nii ikkagi saab? Tol ajal oli meile tekkinud miilitsast sõber ja isa võttis ükspäev miilitsal käe alt kinni, et aita kohusse minna! Kohtust tulid nad välja võitjatena ja saime ametlikult krundi tagasi,” räägib ta.

Kohtulahendist hoolimata ei saanud pere oma hinnatud maatükki tagasi. „Mõni aeg hiljem tuli külla Pravda korrespondent, kes kirjutas ajalehte suure artikli sellest, kas Viljandi mehed peavad end võimsamaks kui Moskva mehed,” ütleb ta.
Noor Sirje

Olukord tundus lootusetu, kuid pärast pikki läbirääkimisi sai Elmar lõpuks Jakobsoni tänavale krundi ja maja – tõrvapapiga üle löödud pooleldi valmis tondilossi, mida pere pidi teise leibkonnaga jagama. „Isale veel öeldi, et kui ei sobi, siis paneme su lennuki peale, saadame Siberisse ja sa ei saa üldse midagi,” meenutab Sirje. Ei jäänud muud üle kui kolida tagasi Sirje vanaisa maja kitsikusse, kuni tondiloss elamiskõlblikuks renoveeriti. Täiesti valmis sai maja 1964. aastal – selleks kulus pea kümme aastat.

Sirje teadis juba noores eas, et teda huvitab meditsiin, kuid kuna ta polnud enda sõnul koolis kõige terasem, siis kartis ta eksamil põrumist ja otsustas hoopis raamatupidamist õppida. Pärast keskkooli seadis ta sammud pealinna ja õppis kahe aastaga statistika keskvalitsuse kursustel raamatupidajaks. Seejärel naasis ta kodulinna ning töötas õpitud ametikohal restoranides ja toiduaineladudes. Üsna pea pärast Viljandisse tagasi tulekut Sirje abiellus, kuid kooselu esimese abikaasaga jäi lühikeseks. Ei kulunud palju aega, kui ta kohtus Lääne-Virumaalt Viljandisse kolinud Reinuga ja tärganud sõprusest arenes midagi rohkemat. Sirje abiellus uuesti ja peagi sündis tütar Marika.
Sirje ja Reinu pulmapilt 1971. aastast

Noortevanglasse tööle

Rein töötas tollal Jämejala psühhiaatriahaiglas. Sinna läks tööle ka Sirje, kellel polnud võimalik lapse kõrvalt täiskohaga töötada. Esialgu oli ta koristaja. „Kõik olid väga kenad inimesed – arstid, peaarstid ja teised, kes seal kabinettides olid. Kokku olin ma seal 15 aastat, lõpuks olin pigem hooldaja. Kuna mind oli alati meditsiini poole tõmmanud, siis otsustasingi teha ümberõppe,” meenutab Sirje oma elu muutnud otsust.

Sirje astus 40-aastasena Tartu meditsiinikooli, sai esimese kategooria õe paberid ja asus tööle Viljandi polikliiniku perearstide vastuvõttu. Mõni aeg hiljem kutsus Viljandi vangla peaarst ta noortevanglasse. „Ta ütles, et sa oled selline aeglane ja rahulik inimene – sinul ei tohiks poistega probleeme tulla. Kas sa ei taha sinna tööle tulla? Ja kuna igaüks otsib väljakutseid, siis noortevangla töö peale üle läksingi,” räägib Sirje.

Vaata videost Sirje meenutusi:

Küsimusele hirmu kohta vastab Sirje: „Eks see oligi ühtemoodi hirmus, sest kui keegi helistas, siis sa ei teadnud kunagi, kuhu sind kutsutakse ja mis juhtus. Iga kord oli kananahk ihul! Kui mõni küsis kääre, et näiteks küüsi lõigata, siis ikka mõtlesid enne pikemalt järele: ei tea ju, mis ta nendega plaanib. Midagi lõppkokkuvõttes ei juhtunud, aga ettevaatlik tuli ikka olla.”

Sirje ametikorra ajal oli isegi üks põgenemine. „Poisid tulid nelja-viiekesi vastuvõturuumi. Üks istus akna peal, üks küsis kääre ja kuidagi väga kahtlane tundus kõik. Mis ta teeb nende kääridega ja mis ta seal akna peal kõõlub? Eks ma käsutasin poisi sealt [akna pealt] alla ja teine hakkas rääkima: „Devuška, devuška – krassivaja devuška!” Mina ütlesin, et ei ole siin mingit devuška’t, istu siia seina äärde!” meenutab ta. Poisid olevat hakanud Sirjet küsimustega pommitama: kas temal on auto? Kas tohtril on auto? „Ilmselt tehti põgenemise jaoks plaane,” arvab Sirje nüüd tagantjärele. Tollal ei osanud ta aimatagi, milleks selliseid pärimisi vaja oli.
Vaade Jakobsoni tänava maja rõdult Viljandi järvele

Järgmisel päeval olidki poisid vanglast minekut teinud, tekitanud põgenedes valves olnud meditsiinitöötajale peatrauma, vigastanud ka valvetöötajat ja lukustanud nad konkusse. Hoonest said poisid välja akna kaudu ja ronisid jopesid kasutades ka vanglat ümbritsevast okastraadist üle. Kauaks poisid kadunuks ei jäänud, ühe erandiga. „Ühte ei saadud pikemat aega kätte. Lõpuks muutus ta ise liiga julgeks ja läks vanglasse sõpra vaatama. Siis saadi ta kätte. Arukest ikka ei ole!” naerab Sirje ja tänab jumalat, et ta poiste põgenemise päeval tööl polnud.

Vaikne pensionipõli

Pärast aastatepikkust tööd jäi Sirje pensionile. 2010. aastani elas ta oma vanemate majas, kuid see jäi üksi elamiseks suureks – abikaasa Rein läks 2000. aastal manalateele. Sirje kolis ümber sealsamas Viljandis mõni tänav eemal asuvasse pisemasse majja.

Viimasel ajal on Sirje tervis küll halvemaks läinud, kuid visa mulgi naisena pole see teda peatanud. Pärast kõiki katsumusi liigub ta veel ise ringi ning on säilitanud ka oma suurepärase mälu ja huumorimeele.

„Vahel ikka mõtlen, et mille jaoks enam. Aga eks ikka teiste jaoks,” nendib Sirje. Arvatavasti peab ta sellega silmas tütar Marikat, kelle üle Sirje on silmanähtavalt uhke. „Temal on kaks kõrgharidust ja mina vast olen selle pärast edevam kui ta ise. Ja eks ma ikka tahaksin, et ta Viljandisse tagasi tuleks, aga talle pole siin töökohta,” ütleb ta, kuid loodab siiski, et tütar kolib lähemale.
Sirje veedab aastal 2017 rahulikku pensionipõlve ja meenutab kirevaid eluseiku.