Üksikema: näen piisavalt neid emasid, kes last isale ei näita ja see on kurb

2016. aasta kevadest alates saab nõuda, et kohus peataks mitme võlgnikule igapäevaelus vajaliku õiguse ja loa kehtivuse. Kõige olulisem neist on mootorsõiduki juhtimisõigus. Oma mõtteid jagab üksikema, kes on pole endise elukaaslasega kohtusse läinud, vaid suutsid omavahel ka erimeelsuste kiuste kokkuleppele jõuda.

Palju räägitakse sellest, et üks vanem peab oma seaduslikku kohustust täitma ja alimente maksma. Kohustused peavad aga mõlemale vanemale olema selged ja lapse heaolust lähtuvad. Siinkohal ma ei pea silmas seda, et issi peksis emmet ja emme nüüd nõuab alimente, aga lapse heaolu nimel keeldub last isale näitamast. Isa ja ema suhted võivad olla keerulised, aga laps on laps ja tema näeb asju teisiti, eriti oma isa ja ema. Siinkohal peaks olema kaastatud ka psühholoogid ja lastekaitse, kes uurib välja, kas lapse ja lapsevanema suhe on võimalik, millisel tasemel ja selle järgi otsustama.

Mina olen ema, kes oma last üksi kasvatab, isa maksab alimente. Mitte kohtuotsusega, sest me kumbki ei näinud vajadust nugade peale minna. Lapse isa vihkas mind vahepeal ja minu tunded olid samad, aga kui vaadata nüüd enda ninast kaugemale ja lapse heaolu seisukohast, siis mida need lapsevanema omavahelised suhted siia puutuvad?

Ma ei takistaks lapsel oma isaga koos olla ka siis, kui mulle alimente ei makstaks. Minule on oluline lapse heaolu ja et tal oleks hea suhe mõlema vanemaga.

Ma näen piisavalt neid emasid, kes ütlevad, et lapse isa maksis see kuu liiga vähe või ei andnud juurde, siis ta last ei anna. Või et isa oli halb ema vastu, see annab vabanduse last eemal hoida. Aga kohtus kakelda rahade pärast saab küll, eks.

Võibolla oleks hea mõelda tagasi sellele ajale, kui kaks inimest üksteist armastasid nii palju, et soovisid koos last saada ja sellest hetkest lähtuvalt mõelda lapsele. Mitte olles egoistlikud ja saades üle omaenese pettumusest, valust ja nii edasi.

Kõik ei ole ole loomulikult alati 1:1, keerulisi olukordi on palju.