Raamatus "Viimane Rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal" on kirjas, et Rüütlist sai kommunistliku partei liige 1964. aastal loomakasvatuse instituudis töötades. Direktor Adolf Mölder soovitas teda Tartu katsesovhoosi direktoriks, kuid uus koht nõudis ka parteisse kuulumist.

"Mina ei astunud, mind vormistati parteisse," rõhutab Rüütel. "Ma olin juba direktor, kuid mind ei kinnitatud enne ametisse, kui pole astunud parteisse."

Enamiku parteis oldud ajast polnud Rüütel selle lihtliige. 1971. aastal sai temast EKP keskkomitee liige. Raamatu autor Peeter Ernits viitab, et Marju Lauristin on öelnud intervjuus EPL-ile, et Rüütel oli sügavas isiklikus veendumuses alati rahvuslane.

Ernits kirjutab elulooraamatus, et kes teab tollaseid olusid, ei peagi sellist kombinatsiooni võimatuks. "Paljudel tuli minna komparteisse oma ametikoha tõttu, nagu Rüütlilgi. Mitmed ta kolleegid Tartu sovhoosis liitusid aga nn Hruštšovi sula ajal lootusega sedakaudu midagi Eestile kasulikku korda saata," selgitab Ernits.

Arnold Rüütel: kommunism ja kompartei pole üks ja seesama

Rüütel tegi parteis korralikult karjääri: 1977–1979 Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee põllumajandussekretär, 1979– 1983 Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe esimene ase-täitja, 1983–1990 Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees.

Kui Rüütel 2001. aastal presidendiks valiti, siis andis ta ka online-intervjuu Eesti Päevalehele. Ühes küsimuses viidati, et Rüütel ütles, et kommunism ja tema - need on väga kauged mõisted. "Kas te ütleksite palun, kui kauged, millal nad kaugeks muutusid ja miks te ei öelnud seda eesti rahvale näiteks 20 aastat tagasi," uuris küsija.

"Kommunism ja kompartei pole üks ja seesama. Kompartei oli 20 aasta eest ainus mõeldav organisatsioon, mille kaudu oma kutsealaseid ja muid ambitsioone realiseerida. Alates 1990. aastast pole ma kompartei liige ning iga aasta tegevust eesti iseseisvuse taastamisel ja meie riigi ülesehitamisel on mind sellest ideoloogiast reaalselt kaugemale viinud," vastas Rüütel.