Isa ei teinud katsetki lapsi enda juurde võtta, kadus hoopis aastaks pildilt. Elatist ma talle selga ei lükanud, lootsin, et ehk see motiveerib lastega rohkem suhtlema. Mingit tüli ma samuti üles ei kiskunud. Aasta pärast, isa sünnipäeval, võtsid lapsed isaga ühendust, kutsusid ennast ise isale külla. Koos ostsime kingituse ja tordi, mina viisin lapsed isa uue kodu juurde ja tõin nad tunni pärast tagasi ka. Rohkemaks isal aega ei jätkunud, pidu oli algamas.

Järgmised kolm aastat käis suhtlus siis seda rada, et isa sünnipäeval ja isadepäeval pressisid lapsed end isale vägisi külla, isa ise laste sünnipäevadel helistas ja rohkem suhtlust ei olnud. Mina laste ja isa suhtlust soosisin, lapsed avaldasid valmisolekut, aga isa ise oli praktiliselt kadunud. Lapsed said suuremaks ja loobusid ise kaks korda aastas isa juures käimisest. Mina neid ei enam ka ei viinud, sest nad olid käekõrval tassimiseks juba liialt vanad, vanemal oli juba endal auto ja juhiluba.

Elatist need lapsed ei saanud (me ei küsinudki), taskuraha on jagatud täpselt kahel korral, suhtlus on miinimum. Kui tänaval juhuslikult kohtuvad, siis räägivad paar sõna. Isa ei ole mingi rull ega töllmokk, on terve elu olnud täiesti normaalne mees, omade plusside ja miinustega, nagu inimesed ikka. Ainult see hoolimatuse teema.
Kirjutama ajendas mind aga see, et et noorem laps andis mulle teada, et isadepäeva konverentsist jagatud artiklit isade tõrjumisest jagas laste isa oma FB seinal. Tõesti?

Ma ei leia muud põhjust, kui et osad mehed võtavad ise endale selle mõtte, et lahutades naisest lahutatakse end täiesti ka lastest. Pärast on hala ja eneseõigustus. Ju siis midagi ikka kripeldama jääb.
Minu õe endine mees ei hala kunagi, kuigi ka nemad on lahutatud ja nende lapsed elavad ema juures. Seegi mees ei maksa täit elatist, on kokkuleppeline summa, aga ta osaleb oma laste elus igati. Kui on tegu normaalse mehega, kes oma lastest hoolib, ega siis ükski ema kätt ette ei pane ka.

Juba laste pärast neelatakse alla ka isiklik vastumeelsus. Muidugi on ka naiste hulgas töllmokki, kes selleks võimelised pole, aga vaevalt, et valdav enamus naisi sellised on. Samuti jäetakse tähelepanuta ka need isad, kes vabatahtlikult laste elus edasi osalevad, ometi on neidki ja mitte paar-kolm, ikka kõvasti rohkem.