Lugeja madalast iibest: kui rahvus kaob, pole tähtsust, kuidas "arenevad muud valdkonnad" või kes on valitsuses
Meie suurim mure läbi paljude tekkinud probleemide on vähene iive. On täiesti selge, et mõned soovivad tegeleda lastega ning anda niimoodi oma panust rahvuse säilimisse, kuid teised kas ei soovi lapsi, eelistavad karjäärile pühendumist või ei saa lapsi sünnitada.
Esmatähtis on maksumaksjate kasvatamine kui suurim vajalik töö inimkonna või rahvuse tuleviku seisukohalt. Kuna see oli vägagi efektiivne maks (ei teagi paremat) ja toimis - lapsi sündis piisavalt palju ja iive oli alati positiivne - siis tuleks eesti riigil lõpetada sellel teemal nämmutamine, sisse viia "tööjõu taastootmise maks". Jätkuks raha kasvavatele lastele, ei peaks nende vähiravi toetamisest keelduma ja saaks suurema pensioniga tasustada neid, kes selle suure kasvatustöö teinud ja riigile uued maksumaksjad kasvatanud.
Praegune süsteem on täiesti vale - see, kes on saanud suuremat palka, sest sai aega vaid endale pühendada ja ronida karjääriredelil, sai raha kõvasti kõrvale panna ja head elu elada ainult oma huvides. Tema saab tulevikus suuremat pensioni, kuigi aega kulutas vaid endale ja rahvastiku taastootmisele ei kulutanud. Seega ei panustanud ta neisse, kes talle tulevikus pensioni maksavad. Siis ei pea ta seda ka saama, vaid elagu oma kõrvalepandud rahast. See, kes kasvatas ühiskonnale näiteks 5 tublit last ehk praegust maksmaksjat, peaks saama ühiskonnalt ka 5 korda rohkem tagasi. Lihtne ju!
Juba 26 aastat on see elutöö aga niivõrd alahinnatud, et enamasti saavad need ühiskonnale suurima panuse andnud inimesed riigilt vaid miinimumpensioni. See on ebaõiglane ja täpsemalt - diskrimineerimine. Iibeprobleemide ja siis ka migratsiooniprobleemidel on vaid üks lahendus - läbi maksude kohustada ka neid panustama rahvastiku taastootmisse, kes seda ise ei tee (erinevatel põhjustel, pole vahet). Tulemuseks saame võrdsema ühiskonna, riiklikult toetatud rahvastiku taastootmise, pensionid sõltuvusse elu tähtsaimast ülesandest (panusest maksumaksjate kasvatamisse). See tagab iibe tõusu, sest paljud ei lükkaks enam lastesaamist lootusetult edasi ning tagab riigi ja rahvuse kestmajäämise. Kui rahvus kaob, pole tähtsust, kuidas "arenevad muud valdkonnad" või kes on valitsuses.
