Sõrulane Laine Tarvis: peaasi et sõda ei oleks
Sõrvemaa tühjaks teinud II maailmasõda lahutas ja viis maailma eri otstesse Laine Tarvise ema ja isa. Nende taaskohtumine toimus 47 aastat hiljem Taga-Sõrves asuval Jämaja surnuaial.
“Pandi nad Jämaja kirikus paari ja paaris nad olid kuni surmani,” ütleb Laine Tarvis (80) Kuressaare külje all Kellamäel asuvas kodus oma vanemate saatust meenutades.
Laine Tarvise räägib oma saatusest, mis on nagu paljudel sõrulastel: sõda pillutas nad mööda ilma laiali.
Meremehest isa Villemi ja ema Luisega elati Torgu vallas Sääre külas Lepiku talus. Seal Luise kodutalus peeti ka noorpaari pulmad. Ema-isa pulmapilte vaadates ütleb Laine, et pildid on saadud kõik sugulaste käest. Neile endile sõjakeerises fotodel mälestusi alles ei jäänud.
Nende pere sai uue elupaiga kuskil Läänemaal. Kui sakslased Eestisse tulid, läks isa Sõrve vaatama ja leidis, et seal saab elada küll. Majad olid alles ja kahe aastaga polnud venelased jõudnud neid ka ära lõhkuda.
Lõplik lahkumine
Teoks see tagasitulek ei saanud ning Villemi ja Luise jaoks oli see lõplik lahkumine. Villemist jäid maha naine ja kolm last, neljas oli just kasvama hakanud Luise rinna all.
Toona seitsmene tüdrukutirts Laine isa minekut ei mäleta. Küll mäletab ta sõda ja hirmu.
“See oli selline pärastlõunane aeg, mina olin kellegagi koos toas. Venelased tulistasid leekkuulidega,” räägib Laine millestki, mida tegelikult ilma ise kogemata hoomata ei suuda. “Maja sai tabamuse. Ma mäletan, kuidas aknaklaasid läksid katki ja mina mõtlesin, et issand, maailma lõpp tuleb.”
Maja põles maani maha ja pere kolis keldrisse.
Seda mäletab Laine hästi, kuidas novembris 1944 astusid uksest sisse kaks saksa soldatit koos tõlgiga ja käskisid asjad pakkida. Sunniviisiliselt võtsid taganevad sakslased tuhanded sõrulased endaga kaasa.
“Need, kes jäid liitlaste tsooni, läksidki vabasse maailma. See oli meie õnnetus, et jäime Nõukogude tsooni, muidu oleksime võinud veel isaga kokku saada,” räägib Laine, kuidas saatus neile ei naeratanud.
Isal Austraalias külas
Ei jäänud muud üle, kui tuli hakata tagasi tulema. Seekord ema ja neli last, sest vanaisa jäi Saksamaa mulda. Teekond läbi purustatud Euroopa kestis kuid. Kõik nälgisid, Laine mäletab meeletut silmapõletikku, kärnas pead ja täisid. Sügiseks jõuti siiski Saaremaale.
Laine ema leidis perega peavarju Kesk-Saaremaal Kallemäel. Lapsed said ulualuse sugulaste ja tuttavate pool, kuni ema leidis alalise elukoha. Laine ütleb, et ta ei kuulnud ema eriti millegi üle kurtmas. “Ta oli tubli ja tugev naine,” kinnitab Laine. Kui tulid kolhoosid, läks elu raskeks.
“Ei oskagi seda kirjeldada, ega mingit närvivapustust olnud. Isa võttis kõike mõistusega,” meenutab Laine taaskohtumist isaga. Tütre sõnul isa teadis, miks need asjad niimoodi läinud on. “Kui hakkad seda väga üle elama, siis annad otsad,” on Laine kindel.
Eks need käigud ja tulekud olid ka kurvad. Isa oli kutsunud peretki Austraaliasse elama, aga polnud neist minejaid. Siis kui vabadus tulema hakkas, Villemist enam nii palju liikujat ei olnud, et ta oleks Eestisse tulnud.
Ei näinud, ei rääkinud
Nii juhtuski, et Luise ja Villem ei kohtunud teineteisega pärast 1944. aastat enam kordagi, ainult kirju vahetasid.
Laine ütleb, et ei saa elukäigu üle kurta. “Olgu see elu nii kehv kui on, inimene saab ise päris palju oma elu muutmiseks ära teha. Peaasi et sõda ei oleks,” ütleb sõjakoledusi näinud naine.