Naljakas on see Eesti elu, viimased kolm aastat olin ma osalisel töövõimetuspensionil (50%), sain 178 eurot - abiks seegi. Töövõimetuse põhjuseks oli suhkruhaigus, kõrgvererõhutõbi ja veel nipet-näpet, näiteks ammune radikuuliidioperatsioon, mis ka ennast vanusega tunda annab, ikkagi juba 60 aastat täis.

Iga päev insuliinisüstid, peoga tablette, nii et enesetunne eriti ei halvenenud. Rõhk sõnal "eriti".

Teen ka tööd, töötan valvurina ja saan miinimumpalka. Siiski mitte päris - kuna tervis ei võimalda töötada täiskoormusega, töötan neli päeva nädalas ja teenin ligikaudu 350 eurot kuus. Kõik oli enam-vähem ilus ja kena, kuni tulid röövlid ja sõid ära pioneeride võileivad. Ma pean silmas töötukassa ametnikke, kellele riik on usaldanud inimeste tervise hindamise.

Loomulikult te saite juba aru, et mind tunnistati terveks.

Töövõimetoetuse seaduse § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime vähenenud, kuna isiku töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud.

Pean vist töölt lahkuma, sest kes mulle, täiesti tervele inimesele enam osalise tööaga töötamist võimaldab? Selline asi ei ole tööandjale eriti mugav, tuleb mulle pidevalt asendajat otsida. Kuna ma täiskohaga töötada ei suuda ja seda vaatamata töötukassa ametnike arusaamadele, lastakse mind varsti tööluuside pärast lahti.

Taotleja kirjeldatud piirangud suhtlemise (nägemine, kuulmine ja kõnelemine) valdkonnas ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust.

Taotleja kirjeldatud piirangud teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ei ole tervise infosüsteemi andmetel töövõimet mõjutavad.

Ei mõista, kas jutt on ikka minust? Pole ma kurtnud kuulmise nägemise ja kõnelemise üle, et esimene ja teine on elu jooksul töntsimaks muutunud. See on loomulik, aga siiamaani pole ma arste külastanud ja minestamisega on mul kah kõik korras, teadvus kaob siis, kui magama heidan.

Lisaks põeb taotleja suhkurtõbe.

Paistab, et töötukassatibidel pole sellest tõvest eriti aimu. Ja miskipärast ei mainitud üldse kõrgvererõhutõbe, mida saan kontrolli all hoida vaid peotäie tablettidega iga päev.

Saan aru, et see avalikustamine ei muuda midagi, ammu on möödas aeg kus ametnikud kartsid ajakirjandust kui tuld, aga ei saanud mitte vaiki olla.