Paali pere lugu. Jaanuse esimene mälestus on julgeolekutöötaja valgusvihk näkku
Jaanus Paali (70) esimene mälestus on näkku suunatud valgusvihk. „Olin neljane, kui julgeolekutöötajad tulid meie kodu läbi otsima,” meenutab ta päeva, kui tema ema Selma ja tädi Laine kodust jõuga ära viidi. „Jäin isaga kahekesi – pime mees üksi koos väikse lapsega. Tema teadis teed, mina olin talle silmadeks.”
1951. aastal pisut enne oktoobripühi õed Selma ja Laine arreteeriti. Sealt pärineb ka Jaanuse esimene mälestus: NKVD läbiotsimine nende kodus. Tädi Laine oli vangis üle seitsme aasta ega saanud ka pärast seda kohe Eestisse naasta. „Polnud aadressi, kuhu tulla – tollal pidi olema kuskil kodu või sissekirjutus, mida tal ei olnud. Ta elas lelletütre juures Kasahstanis, kuniks nad alles 1960. aastal said Eestisse tagasi,” ütleb Selma. Teda ennast vangilaagrisse ei saadetud.
Jaanuse isa Lembit sai õppekoha Tartu pimedate koolis. Niisiis kolis pere linna, kus kodukant tõmbas rahvuslikku konflikti ka noore Jaanuse. „Kogu aeg kaklesin naabrivenelastega, ohvitseride lastega, kes seal elasid. Hakkasin nende pärast ka poksimisega tegelema,” meenutab Jaanus eri rahvusest laste vahel puhkenud konflikte. „Nendel venelastel oli ka üks koer, kellel oli kombeks hüpata kallale – käppadega rinnale. Kui väiksem oli, siis andsin rusikaga otse molli ja ta lidus minema. Aga kui suuremaks kasvas, oli teda juba raske kinni võtta ja kakelda. Siis ükskord lõin tellisega koera ribid sisse ning pärast too enam kallale ei tulnud.”
Sotsialismi õõnestamine
Tartu ülikoolis bioloogiat õppides sai Jaanusest kommunistlik noor – komsomoliorganisatsiooni liige. Ta ütleb, et astus sinna soovist organisatsiooni seestpoolt õõnestada. Ka oma tulevase naise Taimiga kohtus ta Kommunistliku Partei noorteorganisatsioonis. „Meid viis kokku komsomol,” naeravad Jaanus ja ta naine Taimi, kes komitee koosolekul kohe teineteisele silma jäid. Taimi tee komsomoli oli aga kättemaks tema koerustükkide eest: „Õmblesin laagris poistel tekid ja linad kokku ja nii nad siis tegid mulle tagasi. Ja teinekord, kui oli kolast vaja vabaneda, sai poistele telliseid ja pudeleid kottidesse kaasa peidetud.”
Kurameerimine viis noored mitu korda nädalas tantsuõhtutele ja teineteisele aina lähemale, kuni abieluni välja. „Leidsin, et mis seal ikka. Meil oli hea klapp ja Taimi on alati tubli olnud, ei ole virisenud,” iseloomustab Jaanus igihaljast armastust. Taimi vastab virinanaljale kohe: „Me setu naised oleme alati kõik kanged, ei virisegi.”
„Oleksime ehk isegi kaugemale läinud, kui lapsi poleks olnud. Ent saime Karjalas Kivatšis tööd,” selgitab Jaanus, kuidas sai alguse kaheksa-aastane elu keset teadust ja sääski. „Vesi oli suvel soojem kui Šotsis. Bioloogide asi ka, peaasi, et loodus oleks ilus. Sääskedegagi harjusime ära, täitsa nii, et sääsekuplaid enam ei tekkinud,” meenutab Taimi. Koos tegid nad teadustööd: Jaanus kaardistas vanemteadurina taimkatet ja Taimi uuris metsamarjade varusid. Taimi meenutab, et ei lapsed ega nemad Jaanusega olnud kunagi haiged. „Karjalas veetsime oma elu ilusaimad aastad.”
1983. aastal avanes võimalus jälle Eestisse tööle tulla. Uus töökoht Tooma soojaam sai KGB silmis Tooma väljaõppelaagriks. „Mehi polnud soojaama appi võtta, palka palju ei olnud. Niisiis tegin appikutse oma sõprade seltsis, et vabadust on, aga palka palju ei saa. Sinna koguneski teisiti mõtlevaid noori.” Üks abimeestest oli Madis Idarand, kes ühel päeval teatas Jaanusele, et läheb ära. „Madis oli kadunud ja paar kuud hiljem kuulen teda Ameerika Hääles T. H. Ilvesele intervjuud andmas.Valmistas end siin Toomas sooala tundma ja saigi hiljem läbi soise Karjala välismaale plehku. KGB tegelane Jõgevalt hakkas küsimusi esitama, aga sellist kärssa ma ei kartnud – nii palju olin seal juba käinud,” meenutab Jaanus. Tööd sai mujaltki ja aeg oli juba teine.
Hiljaaegu tähistas Jaanus oma 70. sünnipäeva ja ülikooli valges saalis käis teda õnnitlemas sadu inimesi. „Tantsisime Jaanusega veel tangot,” kumab Taimi silmist mälestus tudengipõlve tantsuõhtutest.
Vaata fotogaleriid Paalide pere fotoalbumist!