Miku pere lugu. Ime läbi õnnestus perel kogu okupatsiooniaja vältel armastatud majja elama jääda
Pille-Maris Arro elab Pelgulinna puumajas, kus elasid tema vanemad ja vanavanemad ning praegu elavad ka tema lapselapsed. Trepikotta astudes on tunne, nagu avaneks kapiuks Narnia imemaale: seintel on pildid ja meened, mis esindavad mälestusi, emotsioone ja pere ajaloo olulisi detaile. Seinal ripub ka suur Pelgulinna kalender, mille ümber on kümned fotod linnaosa ajaloost. Ent need ei ole ainult Pelgulinna pildid, vaid suuresti killukesed Pille ja tema pere ajaloost.
„Vanaisa Jaan Mikk ehitas selle maja kusagil sajandivahetusel ja kõrvalmaja paarkümmend aastat hiljem,” ütleb Pille. Tema vanaisa oli Dvigateli raudteel rauatööline – lihtne talupoeg, kes tuli maalt linna, sest polnud vanim poeg ega pärinud talupidamist.
Vanaisa võttis naiseks mõisateenija Juuli, kellega saadi kolm last: kaks tütart ja üks poeg.
Pille perel õnnestus kogu okupatsiooniaja vältel ime läbi Pelgulinna majja elama jääda. Vanaisa-vanaema ja Pille tädi said oma korteri alles jätta tänu lahkele restoranipidajale, kes selle oma nimele võttis ja lasi perel seal edasi elada.
Pille tunnistab, et selles majas ei ole alati lihtne elada olnud, ent tema pere on juured nii sügavale Pelgulinna mulda ajanud, et teisiti tundunuks võimatu. „Ma arvan, et need majad seisavadki püsti seetõttu, et me oleme siin kogu aeg sees elanud,” ütleb ta.
Vähe sellest, et Pille perel oli õnn oma kätega ehitatud majas edasi elada. Pere jäi puutumata ka punaterrorist. See, kuidas pere Siberisse saatmisest pääses, on Pille sõnul suguseltsi saladus. „Kuna vanaisa oli majaomanik, kuulus ta küüditamisele. Isa mängis kodukaitse puhkpilliorkestris – kuulus küüditamisele. Me pääsesime sellega, et teadsime, mis kuupäevadel nad tulevad, ja olime varjus. Kord olime ühes kohas, kord teises kohas. Paar kuud elasime lausa kuskil Laagris, kuni küüditamislaine üle läks,” räägib ta. „Seda, kes andis meile infot, mis kuupäevadel meile järele tullakse, ma muidugi ei ütle.”
Hulkurielu võtteplatsil
„Kas te sisse tulles silti nägite?” küsib Pille. „„Ma olen rauakaupmehe tütar” on sildil kirjas. Minu tütar tegi selle ja pani uksele, et igaüks teaks, kellega neil tegemist on,” selgitab ta.
Pille isa töötas Väike-Karja tänaval rauakaupluses. „See oli suur pood, kõik teavad seda. Ta oli selle poe direktor. Oleme pärast käinud uurimas, kuidas on võimalik, et ta parteisse kuulumata seal nii pikalt direktor oli. Uurisime, aga ta tundub ikka puhas olevat. Uskumatu.” Pille ema oli pärit Peterburist ja neil oli neli last.
Noorena otsustas Pille velskriks õppida ja kohtus üsna pea ka oma abikaasaga. „Abikaasa oli ilus blond mees, suurte laiade ilusate hammastega, meremees,” lausub ta. Abielus oldi neli aastat ja sellest sündis tütar. Uuesti Pille ei abiellunud. „Mul oli pärast seda meestest kõrini, täitsa kõrini!” naerab ta. Hiljem leidis ta siiski kaaslase, kellega ühiseid rõõme ja muresid jagas.
Vaata videot, kus Pille jutustab oma tormilisest elust:
Tütar Annika otsustas end noorena pigem perele kui karjäärile pühendada. „Ta ütles mulle, et tema tahab rahulikku koduelu, mitte sellist hulkurielu, nagu mina elan.” Pille tunnistab, et on suurema osa elust ringi tuisanud. Velskri amet viis ta filmivõtetele ja see omakorda rekvisiitori elukutseni. Pille on näinud paljude Eesti ja Nõukogude Liidu olulisemate filmide valmimist.
Praegu elab Pille Pelgulinna ühetoalises korteris koer Robertaga kahekesi, ent ei ole kindlasti üksik. Mõlemad vanaisa ehitatud majad on täidetud pereliikmetega, neis elavad nii Pille vend, õde kui ka neli lapselast. „Meil on fantastiline perekond – üks kõigi, kõik ühe eest! Ma ei kujutaks oma elu nendeta ettegi!”
Ta on ka kogukonnaaktivist ja olnud Pelgulinna seltsi juhatuses 1992. aastast, kui see asutati. Tema korraldada on ka iga-aastased Pelgulinna päevad.
Pille sõnul on lapsepõlvesõpru Pelgulinna vähe jäänud, aga vahel tuleb ka üllatusi ette. „Kui me Pelgulinna päevi teeme, siis vahel tuleb üks või teine juurde rääkima. Eelmisel aastal panin Pelgulinna kalendrisse enda 7. või 8. klassi pildi ja mitu inimest tuli juurde rääkima, et kuule, seal pildil on ju minu vanaema või vanaisa,” naerab ta.