Umbes 10 aaastat tagasi toimus minu abikaasaga midagi, mida mina nimetasin keskeakriisiks - ta oli silmnähtavalt rahulolematu iga asja suhtes, kõik oli halvasti, iga asi ärritas ning algasid pidevad napsutamised, mis muutusid ajaga nädalapikkusteks joomatsükliteks. Rääkida polnud temaga enam võimalik - purjus peaga ta ei saanud mitte millestki aru ja kaine peaga eitas kõike. Püüdisn teda aidata, esiti psühholoogi või perenõustaja juurde kutsudes, kuid ta keeldus. Samuti polnud ta nõus psühhiaatri juurde minema, kuigi ilmselgelt oleks talle antidepressante vaja olnud. Õhtul tuli koju lõhnadega, siis ilmselgelt joobununa ja lõpuks juba purupurjus olekus, see viimane oli tavaliselt reedeti.

Napsutas koos töökaaslastega pärst tööd töö juures, ülemus ehk peremees ka kambas, autorooli istus juba napsusena, väikesi avariisid oli, aga poltseile vahele ei jäänud, lihtsalt vedas. Siis tulid masuaastad ja endine firma pani uksed kinni, kuid tänu heale elukutsele, ta on kuldsete kätega keevitaja, sai ta juba paari kuu pärast uude töökohta - väga korralik firma, hea palk ja tulemuspalk lisaks. Mõneks ajaks oli isegi kõik hästi, ta püüdis ja pingutas, aga poole aasta pärast hakkas tasapisi õhtuti pärast tööd vanade töökaaslaste ja napsisõprade juures käima. Kodus ütles, et teeb väikest lisatööd, tegelikult veetis lihtsalt lõbusalt aega.

Hommikuti läks poolpidusena tööle, ma ei tea siiani, kuidas ta tööjuures hakkama sai ja miks tööandja seda napsusena tööletulemist kannatas, aga lahti teda ei lastud ja palk muudkui tõusis. Vaatamata korralikule sissetulekule oli rahakott koguaeg tühi, juba 15. kuupäeva paiku olid rahad otsas ja siis käis saba jalge vahel minu käest bensiiniraha palumas. Kuni järgmine palgapäev oli murust madalam, tegi kõik kodutööd, pesi, koristas ja asjates õues, tõi puud sisse ja küttis ahjud. Ideaalne mees, kuni palgapäevani. Raha käes, oli hoobilt jälle kotkas - käis, virises, riidles, tülitses ja inspekteeris, mida ja kui palju mina igapäevaselt pärast tööd kodus kodutöid teen ja leidis loomulikult, et olen põhjendamatult laisk. Ma ei osanud enam mitte midagi nii teha, nagu talle oleks meeldinud.

Tundisin, et ma ei suuda enam sellist elu elada ja hakkasin lahutusest rääkima. Mees polnud nõus, ütles, et tema mulle lahutust ei anna ja kodust välja ei koli. Maja on meil kahepeale ostetud, laen oli kahepeale võetud, aga mina olen oma poole ära tasunud ja lisaks veel renoveerimise eest maksnud. Mees teatas, et tema pole nõus ära kolima, ma võivat ju minna kohtusse lahutama, kuid välja ta ei koli, ei kavatsegi ja ta tahtvat näha, kes teda jõuga tõstma tuleb, sest ta teab väga hästi, et seadus kaitseb teda ja tänavale tõsta ei tohi.

Me kõik teame, et väljatõstmine on ülimalt keeruline, aeganõudev ja närvesööv kui mitte võimatu ettevõtmine. Pakkusin, et maksan talle selle summa, mis ta on juba laenu ära tasunud, kuid ta polnud nõus, sest ega ta loll pole, maja maksab renoveerituna palju rohkem, mis siis, et minu raha eest tehtud. Abielu lahutusest pole kasu - see annab talle vaid õigusi juurde, õigus tuua koju joomasõpru ja võibolla ka uue naise, sest pool maja on tema oma. Nii me oma 15-päevaste tsüklitega siis edasi elasime - ikka viinaralli aeg ja murust madalama aeg ja jälle viinaralli aeg ja normaalne aeg.

Viimase aasta viinarallid on hakanud deliiriumiga lõppema - ajab õue peal kuradeid taga, peksab labidaga mööda maad ja kisendab; üritab pidevalt ahju tuld teha, kuigi kütta pole vaja; käib 3-4 korda järjest dušši all pesemas ja iga kord vahetab pesu ära; käib sihitult toa ja kuuri vahet, umbes 20-30 korda tunnis. Ühe korra sõitis autoga terrassile, nii et pilpad lendasid; paar korda on aia katki sõitnud, noh auto muidugi ka. Nädala pärast parandas aia ära ja oli meie peale pahane, et kes selle ära lõhkus. Aru mitte millestki ei saa, rääkida temaga pole mõtet, ühtegi normaalset vastust ei tule. Karta oli, et varem või hiljem ütleb tervis üles.

Sellel suvel nädal peale jaanipäeva, just viinaralli tipphetkel, kui kõik puhkuse ja palgarahad olid kätte saadud, viis kiirabi ta raami peal ära- infarkt. Lootsin omas naiivsuses, et nüüd, kui vikatimees on silme eest läbi käinud, hakkab mõtlema ja teeb järeldused, aga ei midagi. Turgutati haiglas üles, paar nädalat oli kodus olnud, sai haigusrahad kätte ja kõik algas uuesti. Arst ütles ka, no ma muidugi rääkisin arstile alkoholiprobeemidest, et ega siin pole enam midagi teha, aasta- paar, kordusinfarkt ja minek. Ma olen 50-aastane ja nüüd vaatan jõuetult pealt, kuidas minu mees end ise igapäevaselt hävitab ja valmistan end ette mõttega, et jään mõne aasta pärast üksinda. Mitte keegi ei saa aidata, kui inimene ise ei soovi. Mis sellest lahutusest enam rääkida, lahendus tuleb ju ise kätte, ainult, et laen jääb mulle maksta ja laps mulle üles kasvatada, matused ning peielaua tema sugulastele pean tõenäoliselt ka mina oma raha eest tegema. Paneks siis ise sellegi raha vähemalt kõrvale, aga no kus siis.