Soome mõjukamaid äritegelasi Björn Wahlroos: Soome peaks hakkama NATO-s Eesti julgeoleku tagajaks

Soome mõjukamaid majandustegelasi Björn Wahlroos kirjutab oma arvamusartiklis ajakirjas Ulkopolitiikka (Välispoliitika), et Soome liitumine NATO-ga vähendaks sõjaohtu Läänemerel.

Wahlroos kirjutab, et Paasikivi-Kekkoneni liinist on Soome julgeolekupoliitikasse jäänud soovmõtlemist ja ajaloolisele kogemusele põhinev püüe jääda maailmapoliitika pealavalt kõrvale. Nii kaua, kuni Nõukogude Liidu relvajõududel oli Euroopas selge ülekaal, oli see Wahlroosi sõnul vaieldamatult tark poliitika, kuid see ei ole tingimata nii enam tänapäeva maailmas, kus jõudude tasakaal on muutunud.

Kui 1975. aastal oli Varssavi pakti riikidel lääne hinnangute järgi Euroopas kohe kasutusvalmis 57 diviisi ja 19 000 tanki, siis NATO-l 27 diviisi ja umbes 6500 tanki, kirjutab Wahlroos. Rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi (IISS) hinnangul on Venemaa lääne ja lõuna sõjaväeringkondade territooriumidel nüüd 140 000 sõdurit, mis moodustavad 12-15 brigaadi. Kasutuskõlblikke tanke on 1200 ja lahingulennukeid 700.

Wahlroosi sõnul hinnatakse Venemaa sõjalisi kulutusi 75 miljardile dollarile aastas, samas kui USA sõjaline eelarve on üle 600 miljardi dollari. USA ja liitlaste sõjaline jõud on traditsiooniliste mõõdikute järgi Venemaaga võrreldes mitmekordne.

„Sõjalise jõuga mõõdetuna ei ole olukord idapiiril olnud Soomele kunagi nii soodne kui nüüd,“ leiab Wahlroos.

„Soome võib tänapäeval oma majandust korvamatult kahjustamata moodustada 6-8 üsna hästi varustatud brigaadi. Tal on tugev ja meie idapoolsete piirkondade maanteede toetatud tankitõrjevõimekus, üle 200 tanki Leopard ning moderniseerimisel olev suurtükivägi. Soome õhujõud suudavad kuuekümne lennukiga F/A-18 koostöös NATO või Rootsi õhusõja juhtimissüsteemiga kindlustada, et riiki ründav vaenlane ei saaks kergesti ülemvõimu õhus,“ kirjutab Wahlroos.

Venemaa ei saa Wahlroosi sõnul praktiliselt naasta ajateenistusel põhineva rahvaarmee juurde ning kriisiolukorras ei saaks ta paigutada isegi poolt oma Euroopa vägedest Soome piirile, millisel juhul ei piisaks tema ülemvõimust rünnaku õnnestumise tagamiseks. „Seetõttu on raske ette kujutada, et terve mõistusega Vene väejuht soovitaks riigi poliitilistele otsustajatele Soome ründamist,“ märgib Wahlroos.

Soome lahe lõunakaldal on aga Venemaa edasiliikumine Wahlroosi hinnangul märksa lihtsam, sest Eesti ei suuda mobilisatsiooniga idapiirile välja panna ligilähedaseltki sama palju vägesid kui Soome ja Eesti maastik ja on soomustatud ja mehhaniseeritud ründajale märksa lihtsam.

Baltimaad kuuluvad ka ajalooliselt Soomest selgemalt Venemaa huvisfääri, mistõttu on mõistetav, et Eesti rajab oma kaitse NATO-le ja selle aluslepingu artiklile viis, märgib Wahlroos.

Selles olukorras võiks Wahlroosi sõnul hästi argumenteerida, et NATO liikmelisus ei ole Soomele soovitav, sest ta suudab tõenäoliselt oma julgeoleku eest ise hoolitseda. Miks peaks võtma oma kanda veel NATO liikmelisusest tulenevad negatiivsed mõjud suhetele Venemaaga ja tugevdama sealset ümberpiiratuse mentaliteeti, kui Soome üksigi üsna hästi hakkama saab?

Wahlroos kirjutab, et Soomes on NATO viienda artikli osas jutt läinud analüüsi asemel kiiresti „tsinkkirstudele“ ja sellele, et „meie poisse“ ei tohi saata võõrale pinnale sõdima.

Kollektiivse julgeoleku ja NATO lepingu viienda artikli idee ei piirdu aga Wahlroosi sõnul sõjalise abi saamisega konflikti käivitudes, vaid see on ennekõike heidutus. Potentsiaalne agressor peab võtma arvesse, et rünnates kuulutab ta põhimõtteliselt sõja lisaks rünnaku objektiks olevale riigile veel hulgale teistele riikidele, mis on kohustatud tema vastu sõjategevusse astuma.

Soome astumine NATO-sse ei tugevdaks seetõttu vaid Soome enda kaitset. Ennekõike tugevdaks see Wahlroosi sõnul Eesti kaitset. Praktikas tähendaks see seda, et ründaja peaks varuma Eesti ründamiseks lisajõudu. Vajalik jõud võiks kergesti kujuneda nii suureks, et sõjaline rünnak Eesti vastu ei näiks enam ahvatlev. „Soome enese sidumine NATO lepingu viienda artikliga tugevdaks seega märgatavalt selle heidutusmõju, mis omakorda vähendaks sõjaohtu Läänemere piirkonnas,“ kirjutab Wahlroos.

Wahlroos kirjutab, et Eesti kaitsmine ei eelda Soomelt altruismi. Vastupidi, Soomel on suur huvi lõunanaabrit kaitsta, sest kui Eesti okupeeritaks, peaks Soome sõjalisi kulutusi suurendama.

Wahlroos räägib ka Soome konkurentsivõime langusest ja julgeolekuriskidest Eesti okupeerimise puhul, mis tähendaks krediidireitingu alanemist ja välisvõla teenindamise kulude märgatavat kasvu. „Lõpuks tuleks küsida, mis juhtub järgmiseks? 1940. aastaid mugandades võiks öelda: Estlands sak är vår, Eesti asi on meie,“ kirjutab Wahlroos, viidates Talvesõja ajal Rootsis käibel olnud ütlusele Finlands sak är vår (Soome asi on meie).

Wahlroos puudutab ka NATO alternatiive, Euroopa ja Põhjamaade kaitsekoostööd, kuid kumbki neist ei tugevda Eesti julgeolekut.

„Kui me NATO-ga ei liitu, toidab Soome krokodilli, lootes, et see sööb seetõttu meid viimasena,“ kuulutab Wahlroos.

Wahlroos teeb juttu ka Rootsi võimalikust NATO-ga liitumisest. Sõjaohtu Läänemere piirkonnas see Wahlroosi hinnangul märkimisväärselt ei vähendaks. „Kui Rootsi taotleb liikmelisust ja me ise jätame selle tegemata, jääb Soome sõjaliselt liitumatuks ja lõpuks Venemaa huvisfääri. Praktikas tähendab see palju räägitud NATO-optsiooni kasutusaja lõppemist ja libisemist YYA (Soome ja Nõukogude Liidu vaheline sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping – toim) perioodile omase suhte suunas Venemaaga. Siis võimalust NATO-ga liitumiseks enam ei ole,“ teatab Wahlroos.

Eesti ja NATO vajavad aga Soomet Wahlroosi sõnul ehk rohkemgi, kui Soome vajab sõjaliselt NATO-t. „Kui võtta arvesse ka meie maa majanduslikud ja laiemad julgeolekupoliitilised huvid, on selge, et me peaksime hakkama koostöös NATO-ga Eesti territoriaalse puutumatuse tagajaks,“ kirjutab Wahlroos.