Igor Ahmedov: mulle ei meeldi väljend "eestivenelane", sest armastan Eesti riiki sama palju kui teie
Elan ise küll välismaal juba üle seitse aasta, aga nii tihti, kui võimalik, üritan Eestis külas käia. Viimati märkasin, kui lihtne on näiteks bussis olles näha vahet eestlase ja eestivenelase vahel.
Viimane kord viibisin Eestis terve nädala. Võin öelda, et pole ksenofoobiad (või siis russofoobiat) märganud nii enda kui ka teiste eestivenelaste vastu. Seisisin ühel päeval kohvikus järjekorras, minu ees oli vanem eestivenelastest proua, kes eesti keeles ei kõnelenud, aga seletas midagi vene keeles. Noor neiu kassa taga vastas talle puhtas eesti keeles, niimoodi nad arutasidki midagi, kuni said aru, mida nad teinetest tahavad.
Noorel neiul oli kogu aja naeratus suul, ta ei tundnud mitte kuidagi vihane selle peale, et klient temaga eesti keeles ei räägi. Võrdlen seda oma külastuskäiguga Maximas, kus tervitasin kassapidajat eesti keeles ja peale seda ta mulle ühtegi sõna lõpuni ei öelnud. Sisistas seal näoga, kust võis lugeda, et ta vihkab mind, Maximat ja oma enda elu. Lõpuks soovisin talle head aega ja läksin koju halva tujuga, sest Inglismaal näiteks peab klientidega rääkima.
Mul oli võimalus kohtuda oma vanaema naabrit, kes kiitis mu peaaegu puhast eesti keele oskust. Minu vanaema naaber, kes veetis aega Siberis, rääkism et talle meeldib näiteks vene keeles rääkida ja ta ei taha seda ära unustada. Ta oli väga õnnelik, et mu vanaema seal kandis elab, sest nüüd on tal sõbranna, kellega aega veeta.
Ma loodan et te saate minu vihjest juba aru, et minu meelest on eestivenelased suuresti ise süüdi selles, kuidas neid Eestis koheldakse ja nendesse suhtutakse.
Algusel mainisin, et võin transpordis suure tõenaosesega saada aru, kes on eestlane või eestivenelane. Nagu ka Postimehe artikkel ütles, neil on 20 aasta tagune mood. Veel on suur erinevus selles, et eestivenelastel on koguaeg kurb nägu. Eelmise aasta maikuus, kui viibisin Eestis Kevadtormi õppuse raames, märkasin, kui depressiivsed eestivenelased välja näevad, seda on ka minu inglannast elukaaslane märganud.
Ei piisa muidugi ainult sellest, et ainult eestivenelased muutuvad. Suur osa sellest, miks ma olen õnnelik, kui viibin Eestis, on inimesed, kes on minu ümber. Mu eestlastest sõbrad. Usun, et neid võiks isegi rohkem olla. Meil, eestivenelastel, on sõbrad, tuttavad ja kolleegid, kes ei vaata meie peale kui eestivenelad, vaid kelle jaoks oleme tõelised eestlased, kes armastavad Eesti riiki sama palju kui nemad ise.
