Olles ise abikaasaga saanud noorena lapse, ei tahtnud keegi enam ema tööle ega ka Tallinna kõrgkooli õppima. Põhjenduseks tõid tööandja ja kool selle, et peres on väike laps ja me ei soovi sind. Meil oli kindel süsteem olemas, kuidas erinevates olukordades hakkama saada, niisamuti sai sellest räägitud ka vestlustel. Minul oli kindel töökoht olemas ja palk hea.

Pool aastat pärast lapse sündi hakkas ka minu tööandja nurisema, et küsin lapse jaoks paar vaba tundi, et käia perearsti juures kaalumas ja mõõtmas. Minu tööleping ähvardati üles öelda.

Muud ei jäänudki kahjuks üle, kui minna välismaale tööle ja elama. Mitmeid häid aastaid hiljem on naisel kõrgharidus, oma ametialane töö ning peres on nüüd kolm last. Mina ise olen doktoriõppes, kaitsmine on tuleval kevadel. Oleme ülimalt rahul ja kavatsemegi välismaale jääda.

Eesti tööandjatel ja koolide juhtkondades peavad toimuma tõsised muudatused, et noortel oleks kodumaal tulevikku!