Tänane Eesti Päevaleht tõstatas probleemi, et vanemapuhkuselt naasnud vanema hüvitis, kui ta peab jääma haige lapsega koju, võib olla väga väike, kui ta on lapsehoolduspuhkuse ajal teinud näiteks mõne väikese tööotsa, et kvalifikatsiooni hoida.

Samale kitsaskohale juhtis tähelepanu ka sotsiaalministeeriumile kümme vanemahüvitise parandamist puudutavat ettepanekut teinud võrdõigusvolinik Liisa Pakosta, kes sarnaselt Päevalehe ajakirjanikule pakkus välja, et vanemahüvitise pealt tuleks maksta sotsiaalmaksu.

“Sissetulekuvahede vähendamiseks on vajalik, et vanemahüvitis oleks maksustatud sotsiaalmaksuga. Vanemahüvitise kasutamisel osade kaupa tugevneb vajadus selle järele, et töövõtjal säiliks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kogu tema tööaja eest — nii selle tööaja eest, mis ta töötab töökohal kui ka selle aja eest, mil ta hooldab last, kokku täisajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Sotsiaalmaksuga maksustatud vanemahüvitis võimaldab teha pikaajalise vanemahüvitise kasutamise jooksul õiglast ümberarvestust. Ühtlasi lahendab see praeguse probleemi, et lapsehoolduspuhkuselt naasja hüvitis haige lapsega koju jäädes on väga väike,” leidis Pakosta.

Osalise koormusega töötamise võimaldamine, sõltumata naise palgatasemest ning osakoormuse määrast; sissetulekupiiri kaotamine

Möödunud nädalal kirjutas Eesti Päevaleht, et plaanitav vanemahüvitise muudatus, mis annab ainult isadele ühe kuu hüvitist juurde, eelistab kahe vanemaga peremudelit. See kuu lisandub praegusele umbes 18 kuu pikkusele vanemahüvitise perioodile ja isa saab oma osa kasutada kogu vanemapuhkuse ajal. Plaan on diskrimineeriv ühe vanemaga perede vastu, sest mõlema vanemaga pered saavad lapsega tasustatult kodus olla ühe kuu rohkem kui üksikvanemaga pered.

Pakosta tervitas isadele mõeldud vanemahüvitisega hüvitatavat niinimetatud isapuhkuse kuud, millel puuduvad senised ja ka eelnõuga jätkuvad põhjendamatud piirangud töö- ja pereelu ühitamisele. Päevalehes esile toodud murekohale ta ei osutanud, kuid märkis, et praegu jätkub hoopis emade diskrimineerimine ja kõige lihtsam oleks diskrimineerimisohtlikud olukorrad lõpetada selliselt, et isapuhkusele mõeldud paindlikkus ja kasutusvabadus laieneks kogu vanemahüvitisele.

“Isapuhkuse regulatsioonis on riik suutnud loobuda senisest patroneerivast hoiakust, kus kirjutatakse ette sissetulekupiirid, et kellega koos tohib/ei tohi puhkust võtta või kuidas seda peab võtma ühe/nelja kuu kaupa. Vastasel korral jääb alles sooline diskrimineerimine, millega tehakse lapsevanematel nende soo tõttu vahet, ja miskipärast alati naiste kahjuks,” nentis võrdõigusvolinik.

Pakosta sõnul peab vanemahüvitise regulatsioon võimaldama tööl käia ka osalise tööajaga. “Selleks peaks olema võimalik vanemahüvitist kasutada veelgi paindlikumalt ja ka nii, et osa päevast on lapsega ema ja teise osa isa. See võimalus teeniks kõikide osapoolte huve: lapse juures on kogu aeg täiskasvanu ja lapsele on tagatud rinnapiimaga toitmine. Lapsevanem saab planeerida soovi korral oma tööd osaajaga ja saab jätkata nii oma karjääri kui ka luua perekonda.”

Pakosta hinnangul ei kaota eelnõu ära praegust paindumatut süsteemi, kus vanemahüvitisel olija (välja arvatud isapuhkuse ajal isa) saaks sellist võimalust kasutada, kuna vanemahüvitist saab võtta vaid nelja kuu kaupa (vahetades vanemahüvitise saajat kuni 2 korda aastas) ja ema ei saa olla isaga samaaegselt vanemahüvitisel (küll aga on seda võimaldatud 30 päeva osas isale).

Samas ei lahendata ka tööandja poolt vaadatuna probleemi, et tööandjal puudub tegelikult ülevaade, millal ja kui palju saab töötaja lapse kõrvalt tööl käia. "Veelgi enam – ehkki nelja kuu kaupa asendustöötaja leidmine on küll kergem kui kuu aja kaupa, kuid kokkuvõttes endiselt sama riskantne. Tööandja kindlustunne tõuseb, kuna ta ei kaota töötajat, vaid tal tekib võimalus töö ümber korraldada nii, et ta ei pea asendajat palkama ja kulutama tema väljaõpetamisele. Näiteks on Rootsis võimalik võtta vanemahüvitist kuni 1/8 määras (ühe töötunni kaupa 8-tunnisest tööpäevast) – seega hüvitatakse kaheksatunnise tööpäeva jooksul tunni lühema tööpäeva puhul vanemale viimase tunni lapse hooldamise tõttu saamata jäänud töötasu," tõi ta näite.

Praegu kehtiv ja ka jätkuvalt välja pakutud regulatsioon, kus sama eesmärki (võimaldada osaajaga töötamist) on lahendatud palga ülempiiriga, soosib Pakosta arvates soolist palgalõhet ning selle jätkumist.

“Diskrimineerimise tuvastamiseks kasutatakse võrdlusgruppi — antud juhul sobivad võrdlusgrupiks nii isad isapuhkuse ajal kui ka pensionärid, kelle pension riikliku hüvitisena sõltub samuti varasemast sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Mõlemal juhul palgapiir puudub. Lisaks osundan, et eelnõus on kavandatud vanemahüvitise vähendamine meessoole erisust tekitavalt. Kui isa teenib täiendava vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, tema vanemahüvitist sotsiaalmaksuga maksustava tulu võrra ei vähendata.”

Pakosta sõnutsi tähendab praktikas sissetulekupiir seda, et lapsevanemad (praktikas reeglina emad, nagu näitab ka eelnõu seletuskirjas välja toodud statistika) suunatakse kaudselt valima kasvõi pikki tööpäevi, kuid kõrgema palga puhul karistatakse neid vanemahüvitise vähendamisega.

“Lapse huvides võiks olla veel põhjendatud teatud piirang tööajale, ent selline piirang puudub. Piltlikult öeldes võib praegu kehtiva ja kavandatava süsteemi kohaselt väikse palgaga ema töötada maksimumajaga — peaasi, et tema kogupalk ei ületa teatud ülempiiri. Sel moel piiratakse kõrgelt haritud ja vastavalt ka kõrgemapalgaliste naiste motivatsiooni teenida suuremat töötasu, kuna see ei tasu ennast hüvitise vähendamise tõttu ära. Nii soodustatakse soolist palgalõhet, vähendatakse kunstlikult maksutulusid ning antakse pikaajalise mõjuga hoop naiste karjäärivõimalustele. Kaob mõte võtta vastutusrikkad ja kõrgema töötasuga ülesanded, kui see rahaliselt ennast ära ei tasu.”

Pakosta pakub välja, et hüvitist tuleks maksta töölt lapse hooldamise tõttu eemal viibitud aja eest ning lubada tööl käidud aja eest nii naistel kui ka isadel-vanaisadel saada tööle väärilist palka.

Vanemahüvitise saajate ringi tuleks laiendada

“Vanemahüvitise saajate ring peaks olema laiem ja hõlmama lapse huve silmas pidades ning sarnaselt ülejäänud laste hooldamist puudutavatele regulatsioonidele kõiki last tegelikult hooldavaid isikuid,” leidis Pakosta.

Praeguse regulatsiooni ja eelnõu kohaselt saavad vanemahüvitist lapsevanemad, lapsendajad, vanema abikaasa (ent mitte kooselupartner või faktiliselt koos elav ja last hooldav isik), eestkostja või lepinguline hooldaja.

“Õigustatud isikute ringi peaksid kuuluma vähemalt vanavanemad ning ideaalis kõik last tegelikult hooldavad isikud. Kujutleme helge võimalusena olukorda, kus aasta ja kolmekuuse lapsega tegeleb esmaspäeviti ja reedeti lapse isa, teisipäeval ja kolmapäeval pool päeva lapse vanaema ja pool päeva lapse ema ning neljapäeval pool päeva lapse üks vanaisa ja teise poole päevast lapse teine vanaisa. Hommikuti, õhtuti ja nädalavahetuseti tegelevad lapsega endiselt tema vanemad. Vanemahüvitise saajateks on lapse isa, ema, vanaema ja kaks vanaisa — igaüks osaajaga vastavalt töölt eemal oldud ajale. Laps saab parima hoolduse, kaks korda päevas rinnapiima ning arengut stimuleeriva kasvatuse,” tõi volinik välja ideaalvariandi.

Seaduse jõustumise ette poole toomine ning ema ja isa individuaalõiguse pikkuse võrdsustamine

Pakosta leiab, et üks kuu isapuhkust on liiga lühike aeg selleks, et mõjutada isasid rohkem lastega koju jääma ning muuta naiste riskistaatust tööturul.

Lisaks osundab ta, et emadele ette nähtud eriaega — praegust 70 päeva — tuleks kas vastavalt lühendada 30 päevani või tõsta isade individuaalõigust samuti 70 päevani. “Sooline erinevus ei ole siinkohal põhjendatud, kuna emade puhul on tegemist mitte õigusega, vaid ainsa võimalusega. Lisaks lubatakse isadel kasutada oma individuaalõigust emadega samal ajal, sama õigus aga puudub emadel,” märkis võrdõigusvolinik.

Pakosta möönis, et ühiskonna seisukohalt on vajalik muudatuste järk-järguline rakendamine, et nendega kohanemine oleks sujuv. “Järk-järgulise rakendamise jaoks on aga seaduse praegune jõustumistähtaeg, 1. juuli 2020 väga pikk. 2020. aastaks peaks isapuhkuse pikkus olema vähemalt 3–6 kuud. Kui alustame ühe kuuga alles 2020. aasta keskel, ei parane naiste nõrgem staatus tööturul ega ka sooline palgalõhe veel väga pikka aega. Soovitame kaaluda jõustumistähtaja toomist varasemale.”

Lisaks eelpool toodud ettepanekutele pakub Pakosta välja, et vanemahüvitist võiks saada kasutada pikema või lühema koguaja jooksul, tööandjale etteteatamise aega tuleks pikendada, sünnitushüvitus tuleks ühildada vanemhüvitise süsteemi, lastesõime teenuse teenuse kasutamise õigus tuleks varasemaks tuua ning perehüvitiste seadusesse tuleks lisada viide diskrimineerimiskeelule ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele.