Kui palju on see inimene näinud selle töö ja nende majade nn hooldekodude, hooldushaiglate "köögi poolt"? Kas keegi toob oma ema, isa sellesse asutusse, kui ta on normaalne, endaga hakkama saav? Loomulikult mitte, sest esiteks on meie vabariiigis see lõbu küllaltki kulukas. Mina näiteks ei tea oma tutvusringkonnas küll kedagi,kes suudaks oma kuu pensionist maksta hooldekodu arve. Vaevalt on sel eakal ka nii palju sukasäärde kogutud,et muretult surmani sellises asutuses elada.

Sinnaminek on ikka see viimane abinõu, kui kodus enam kuidagi hakkama ei saada. Kas on see vanainimene dementne, põeb Alzheimeri tõve või on voodihaige, kes vajab pidevat hooldust. Pane selline ratastooli, ta ju ei püsi seal. Ainuke abinõu ongi ta sinna kinni siduda, et ta endale mingit moodi viga ei teeks. Olgem ausad - omaksed on sellistes asutustes kõige hullemad. Kui selle memme-taadiga juhtub midagi, siis on hoolduspersonal süüdi seitsmes surmapatus. Siis on ajakirjandus ja meedia platsis ning algab süüdistamine ja "musta pesu pesemine".

Kui palju on aga ühel hooldajal patsiente? Seaduse järgi võib olla kuni kümme. Võtkem siis sellest viis "rasket" ja proovige järgi, et toimetad ühes toas, aga teises on luuludega memm, kes võib iga kell punuma panna, kui võimalus avaneb. Mida ette võtta? Panedki ukse lukku, et ära hoida jamasid. Esmamulje on jah tore ja nad tunduvadki normaalsed, toredad memmed-taadid, aga tegelikkus on midagi muud. Olen seda tööd teinud aastaid ja tean seda "köögi poolt" hästi. Nii et kumb on siis õigem, kas fikseerida vanainimenne ratastooli, et ta ei saaks kukkudes omale endale viga teha või las ta tal lihtsalt omasoodu tegutseda? Lukustada uks, et patsient ei läheks rändama või korraldada inimotsinguid, mis võivad olla kurva lõpuga? Kumb on õigem?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena